Küsitlus

Keda usud?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Just kollektiiv, mitte aga ruum, sest kui 1947. a sügisel viidi meid üle Vanasse Tiiki, kandis meie kamber endiselt Katanga nime.

Toa püsielanik oli katangist ja toavanem katangissimus. Teatavasti on Katanga Aafrika toponüüm, kunagise Belgia Kongo maavarade poolest erakordselt rikkale provintsile antud. Meieni jõudis see sõna aga 1946. a hilissügisel niimoodi.

Tulevane folklorist Ülo Tedre armastas alatasa juturaamatuid lugeda ja loetut valju häälega kommenteerida. Nii kandis ta kord K. A. Hindrey „Kongo-reisist“ kogu toale ette lõigu: „Oo, Katanga,“ mõtlesin ebamääraselt, „kõrge Katanga. Ituuri. Lukoleele, Vivi, Niangve. Lualaba. Ugarana.“ Millegipärast hakkas see eksootiliste toponüümide jada Ülo Mihkli poega kummitama ja järgmistel päevadel kordas ta seda nagu mantrat. Paraku oli ta pomin nakkav ja peagi kordas küll üks, küll teine toakaaslane endale poollauldes nina ette: „Ituuri, Lukoleele, Lualaba, Ugarana.“ Mõne aja pärast hakkasimegi oma 8-mehelist tuba nimetama Katangaks ja selle asukaid katangistideks. Ja nii on see kestnud meie hilisematel kokkusaamistel üle poole sajandi, kuni veel viimased toakaaslased elus olid. Nüüd olen jäänud „viimaseks katangistiks“, kes püüab sõjajärgsest intriolmest veel üht-teist paberile panna.

Oli see elamine-olemine mis ta oli, aga üliõpilasteks saanuina tundsime end küll kõrvust tublisti tõstetuna. Midagi poolüliinimeste taolisena.

Eks see väljendunud edvistamises ladina keelega, mille algeid olime fakultatiivselt õppinud juba keskkoolis ja nüüd jätkasime sundkorras suurkoolis. Kui magus tunne oli kodustele saadetud kirja allkirjale lisada stud. med., stud. phil. või stud. hist. – nii nagu kellegi eriala lubas. Toas kleepisime väljalõigatud tähtedest kahe akna vahelisele seinapüstakule ilmselt keskaja tudengite sõnastatud sententsi: „Aqua et panis – vita canis“ (Vesi ja leib on koera elu). Loosung missugune ja selle eest saime isegi kontrollidelt kiita. Loosungid olid ju teretulnud.

Tuba kasvatas meid nii sõnade kui tegudega. Tuleb külmast lõdisev katangist koju ja näeb sõbra ees laual ahvatlevalt auravat kruusi viljakohviga. Ilma pikemata on anum tulija käes ja vähese suhkruga magustatud jook kurgule sooja andmas. Omaniku hädakisa ja manamist leevendatakse luuleridadega:

„Üksainus kruus ei tohiks olla palju.
Üksainus kruus on minu unistus …“

Või robustsemas sadamakõrtside laadis:

„Ära põlga pommi seisust, ära sõpra unusta,
tuleb sõber kaugelt reisult, võta vastu kohviga.“

Originaalis oli kohv asendatud muidugi kangema kraamiga.

Nii me elasime oma toas – alatasa jupsiva elektriga katusealuses Katangas. Sügisvihma trummeldamine vastu katuseplekki mõjus lausa uinutina, eriti kui kõht ahjus küpsetatud kartulitest täis ja ainekonspekt memoreerimiseks rinna peal. Siis võis õige pea kuulda tugevat norskamist, millele kaaskatangistid reageerisid hypnopeedia harrastaja õlast raputamise ning soovitusega: „Kuule, mees, tõuse õige üles ja heida magama.“ Ja kui kell näitas nii kümnendat õhtutundi, siis võeti seda nõu ka kuulda.

Katangistidele oli õppimine tudengielu tähtsaim osis! Selle nimel talusime nurisemata tolleaegse intriolme näguripäevi. Pealegi teadsime, et meile õpingutest osavõtu võimaldamiseks pidid kodused paljustki neile vajalikust loobuma. Kodune abi saabus pakkide näol, mida nimetati „ahvideks“. Tudengitava nõudis, et pakis olevast toidukraamist tuli toakaaslasi kostitada. Teiste sõnadega: ahv tuli lasta paela otsa. Pael võis olla õige lühike, aga olema ta pidi – muidu ei olnud tegu õige kaasvõitlejaga. Oli aeg, mil veel võis Gaudeamust avalikult laulda ja auditoori sisenevat õppejõudu tervitati jalgade sahistamisega vastu põrandalaudu. 1946/47. õppeaasta.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 14/09/2016 22:30:24



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18198585510254