Küsitlus

Kust soetad joogid?

„Läänerindel muutusteta …“

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Nende sõnadega algasid sajand tagasi sageli Saksa keiserliku väe ametlikud sõjasõnumid.

Läänerinne – see oli Inglise ja Prantsuse armeede vastu suunatud 5–6 km laiune ja 760 km pikkune maariba Põhjamere rannikult kuni Šveitsi piirini. Keskel okastraattõkete rägastik. Sellest paarikümne kuni paarisaja meetri kaugusel eesliini kaevikud. Neist viisid hästi sügavad jooksukraavid nii pool kilomeetrit tagapool paikneva tugevalt kindlustatud peavõitlusliinini. Paari kilomeetri kaugusel asus veel varupositsioon, kus tuli läbimurdnud vaenlane iga hinna eest peatada. Arvestades reservide kohalepaiskamise võimalust see tavaliselt ka õnnestus.

Katkematu läänerinne oli võigas vaatepilt militaarsest hävitustööst. Maapind mürsuplahvatustest üles küntud, metsatukkadest järel vaid armetud tüvetüükad, külad varemetes. Spetsialistide arvates olid sakslaste positsioonid otstarbekamalt välja ehitatud kui liitlasvägede omad. Varjendid tugevamad ja turvalisemad, tulepunktid tõusvatel kallakutel, kust sai eelvälja hoida täpselt väljasihitud tule all. Pealegi peeti Saksa rindemehi eesliinil pikemat aega, sageli mitu kuud järjest, mis võimaldas lahinguvälja maastikku detailselt tundma õppida. Siit ka keiserlike vägede mõnevõrra väiksemad kaotused elavjõus kui prantslastel ja eriti inglastel.

Prantslased kasutasid rinde mehitamiseks hoopis teistsugust 4+4+4 päevaste vahetustega rütmi. Olnud 4 päeva eesliinil vaenlase tule all, magamata ja pidevas närvipinges, saadeti allüksus neljaks päevaks tagalasse lõõgastuma. Sealsetes väikelinnades sai sõdalane ennast lõdvaks lasta ja lõbutseda jälgides hüüdlauset „Kuniks elu!“. Seejärel tuli oodata lähitagalas 4 päeva reservis, et vajaduse korral kiirustada eesliinile vaenlast tõrjuma. Rinde lähedus lisas noorte meeste rohkuse ja logistika hoogustamise tõttu muidu uniste Prantsusmaa asulate ellu hoogu ja koguni edendas kohalikku äritegevust.

Britid, kelle hoida oli läänerinde merepoolsem osa, kasutasid – seda just esimestel sõjakuudel ja aastatel – neile koloniaalsõdades edu toonud taktikat. Osa kaevikuid nihutati sakslastele võimalikult lähedale, seda just öiste üllatusrünnakute sooritamiseks. Mõnikord need õnnestusid, enamikus aga varisesid vastaspoole tihedas kuulipildujatules kokku. Sõda Flandrias oli ikka midagi muud kui Lõuna-Aafrikas või Aasia avarustes peetu. Inglase kaotused inimeludes osutusid seetõttu masendavalt suurteks.

1916. a jooksul peeti läänerindel 2 pikka ja verist hiidlahingut. 21. veebruarist kuni 18. detsembrini kestis lahing Verduni kindlustatud rajooni pärast. Prantslaste patriotism ning visadus jäid peale – Verdun pidas vastu vaatamata Saksa väejuhatuse kõigile pingutustele ja kohati saavutatud rindejoone nihkumisele. Verduni olukorra kergendamiseks alustasid Inglise ja prantsuse väed 1. juulil laialdast pealetungi Somme’i jõel. Siin kestis verine heitlus 18. novembrini, ilma et rindejoon oleks kuigi palju muutunud – sakslaste kaitse pidas tänu kiiresti kohale toimetatud reservidele visalt vastu. Isegi brittide uudisrelv tankid suudeti tagasi tõrjuda. Küll kujunes pealetungi alguspäev Inglise jalaväele kõige ohvriterohkemaks sõjategevuseks üldse. Sakslaste kaevikud ja tulepunktid, rajatud paekivisesse pinda ja betooniga tugevdatud, kannatasid välja ettevalmistava suurtükitule ja hakkasid siis niitma ründajate tihedaid ahelikke. Tagajärjeks oli, et iga langenud sakslase kohta tuli 10 hukkunud inglise sõjameest. Selline veresaun sundis britte oma pealetungi hoopis ettevaatlikumalt jätkama.

Kokku kaotasid võitlevad pooled Verduni all ligi 1 miljon ja Somme’i jõel 1,3 miljonit – enamikus noort, oma elu alles alustanud meest. Ja seejuures sõja käiku mingit murrangut toomata – kaitsetaktika osutus pealetungist tõhusamaks.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 21/09/2016 18:47:03



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.19848895072937