Küsitlus

FINAAL: millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Erinevad tegelased leiavad samast lektüürist sootuks erinevaid tõlgendusi. Andres Keil

Vanemuise uue hooaja esimene esietendus jutustab oma rolli üha kiiremini minetavatest raamatutest.

Tükk meenutab, kuidas me tuleme kodudest, mis olid suisa tehtud raamatutest. Mõnel vaiksel õhtul võis vabalt juhtuda, et Mileedi ja teda saatvad musketärid sattusid Kon Tiki papüüruslaevale ja purjetasid otse Mirabilia hädaohte täis köidete vahelt külla Türgi muinasjuttude tegelastele Ararati jalamil, kus neid ja Kalle Blomkvisti juba vennalikult ootasid ees isa Goriot ja insener Garin. Selleks polnud vaja rohkem kui sajavatist lambipirni ja tundlikku fantaasiat.

Kirglik vestlus

Lavastaja Tiit Palu meenutas, et paljud raamatud on kindlasti põlvkonnaülesed ja mõned neist suisa igavesed. ““Põlenud mäe” teemaks on raamatud ja lugemine, mis on ühest küljest justkui iseenesestmõistetavad, aga nende koht meie elus on siiski muutunud,” rääkis ta.

Olid ju ajad, mil inimesed ostsid kõiki raamatuid, mil nende eest võideldi, mil neid ladustati kodudes ja tõesti ka loeti. “Kokku saades rääkisid inimesed neist kirglikult. Kõneldi ka raamatutega,” sõnas Palu

Näidendit on aga inspireerinud tõik, et nüüdseks on olukord muutunud. “Koht on teistsugune, väiksem meie elus. Tulevastel põlvkondadel on see võib-olla veelgi väiksem või peaaegu olematu,” selgitas lavastaja. 

Võrreldav toiduga

Palju on Palu sõnul ette tulnud, et kui lahkub loomulikul viisil mõni vanem inimene, siis see, mis temast järele jääb, ongi tuba täis raamatuid. “Olen sellega ise kokku puutunud mitu korda ja nüüd teatris sellest näidendit tehes on inimesed tulnud rääkima, et neil oli sama asi alles hiljuti,” väitis ta.

Sellistesse tingimustesse sattudes peab pärija midagi ette võtma. “Tahad need ära anda, võib-olla isegi mõtled, et saad nende eest midagi või teed kellelegi rõõmu – seegi ei pruugi õnnestuda, sest need raamatud on tihti olemas juba igal pool, kus neid üldse veel oodatakse või loetakse,” võttis Palu situatsiooni kokku. “Aga nii nagu eestlased ei taha toitu ära visata, ei taha me ka raamatuid ära visata, sest nad esindavad midagi meist endast, mis on lahutamatu. Tundub, et raamat on sõber või elus asi, meiega seotud.”

Jätta ellu

Sellest lähtepunktist saigi näidend alguse. “Lugu ise on lihtne: on üks raamatukogu, millega peab midagi peale hakkama, ja siis otsustatakse need raamatud uuesti läbi lugeda. Kui erinevad inimesed loevad samu raamatuid ja vestlevad nendest, siis tõusevad esile igasugu asjad,” märkis lavastaja.

Lubaduste kohaselt saab head nalja, kuid on ka arusaamatusi ja printsipiaalseid vestluseid. “Kõik lõpebki ehk hästi või paremini, kui enne oli,” märkis Palu.”See on lugu, mis puudutab neid inimesi, kes vähegi on kunagi raamatuid lugenud ja seisnud nende riiulite ees nõutult ja mõelnud, mida nüüd siis teha. Minu nõuanne oleks nad alles, ellu jätta, ja mõnikord neid lugeda.”

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 29/09/2016 09:29:46



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18584895133972