Küsitlus

FINAAL: millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel?

Peredraama kutsub pagulastega leppima

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Tõetruu vaade inglise professori kodule meenutab, et saareriik pole mitte alati külluses ja üksteisemõistmises supelnud. Teater Vanemuine

Vanemuise lavale paisatud briti näidend „Perekond Linden“ püüab lõhkuda mõtteviisi, et endiste aegade helget elu saab lihtsalt niisama jätkata.

Lavastaja Peeter Raudsepa hinnangul on näidendi autor John B. Priestley vanamoodne kirjanik, kes oma rahvaliku stiili ja sotsiaalse suhtumise pärast briti modernismi parnassile ei mahtunud. „Võib-olla kõige problemaatilisem oli tema puhul optimism: vaatamata kõigile reaalsuses toimuvatele kataklüsmidele suudab ta säilitada positiivse suhtumise inimkonna tulevikku, mis on mõnes mõttes olnud kõige rohkem modernismile vastupidine,“ arutles Raudsepp.

Vahetult pärast sõda valminud tükk peaks pakkuma äratundmist ka Eesti inimestele, kes mäletavad 1990ndate algust. „Oleme praegu harjunud sellega, et Inglismaa on olnud alati impeeriumi keskpunkt ja rikas maa. 1946. aasta oli aga üks madalamaid punkte kogu riigi ajaloos, sest see vaesus oli midagi sellist, mida võib võrrelda Nõukogude Liiduga,“ meenutas lavastaja. „Sõda oli küll võidetud, aga samas maailmavalitseja tiitel antud ameeriklastele, riik oli väga suurtes võlgades ja kehtis talongimajandus.“

Sõda on laiali paisanud ka perekond Lindeni, kelle neljast lapsest kolm on kodust lahkunud. Poeg on sõjas käinud, maailmaasjades pettunud ja hakanud raha tegema, tütardest üks on abiellunud Prantsuse aristokraadiga ja teisest saanud tulihingeline kommunist. „Noorem tütar on selline inimene, kes perekonda uuest kokku toob ja tegeleb tšellomänguga keset nälgimist, milles elu muidu seisneb,“ vihjas Raudsepp. 

Raudsepp rääkis, et etenduses lahtirulluval ajaperioodil tegi Inglise ühiskond läbi väga suure muudatuse. „1946. aastal läks asi teravamaks, sest osad tahtsid tagasi pöörduda selle ühiskonna juurde, mis oli enne sõda, aga teised polnud sellega muidugi rahul,“ sõnas ta. „Teema, kuidas uues olukorras, kus me kõik oleme vaesed, edasi minna, on väga tähtis.“

Käed mustaks

Nii tajub ka ajalooprofessor Robert Linden (Hannes Kaljujärv), kuidas ülikooli pärast sõda esimesed tudengid lihtrahva hulgast saabuvad. „Sellega on toimunud murrang kogu haridussüsteemis: kesk- ja kõrgklassi kuulunud inimesed vaatasid ikka päris kummastunult nende tööliste peale, kes sinna lubati,“ märkis lavastaja.

Intelligentne inimene saab seega Raudsepa sõnul tõmmata paralleeli ka tänapäevaga. „Meil on Euroopa ukse taga palju vaeseid inimesi, kes nõuavad oma osa meie rikkustest, ja on inimesi, kes neid üldse käest anda ei taha. Selle illusiooni, et me oma raha eest suured müürid ümber ehitaksime, et võibki elada vanaaegset elu oma suhetega, peaks küll lõhkuma,“ arvas ta. „See teema ongi näidendis püsti – kas ehitame müürid ümber ja kulutame kõik säästud sellele, et hoida ilusat ideaalset ühiskonda alles, või teeme käed mustaks ja proovime kuidagi olukorraga hakkama saada.“

Suurekoosseisulist lavastust nimetas Raudsepp tõsiseks, realistlikuks, aga ka inglaslike huumorikildudega tükiks. Kunstikuks on Lilian Blumenfeld, kes on ise Inglismaal õppinud ning kelle sugulane peab Oxfordis professori­ametit. „Blumenfeld tajub seda boheemlaslikkuse astet väga hästi, mis ühele professorile lubatud on. Kõik, mis lava peal on, pole mitte suvaline vanaaegne mööbel, vaid just selline, mis tol ajal oli,“ kiitis lavastaja.

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 05/10/2016 23:03:11



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.16263294219971