Küsitlus

Keda usud?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Ärge nüüd arvake, et ma midagi segamini ajan.

Tartus oli see matemaatikust põlispedagoog aastatel 1917–1940 teada-tuntud HTG direktorina, mitte aga reaõpetajana. Saadetud aga seniste sidemete-suhete lõhkumise eesmärgil 1940. a sügisel Tallinna, sai temast siin äsjamoodustatud 7. keskkooli matemaatikaõpetaja ja 1944. a novembris meie – GAG-ist – ületoodud poisteklassi juhataja. Egas me tema tegevusest Emajõelinnas suurt teadnud. Küll seda, et Tartu koolis hüütud direktorit Kostjaks, ja sama nimi levis ka Tallinnas õpilaste seas.

K. Treffner oli just saanud 61-aastaseks, aga õpetajana ja kasvatajana veel täies töö- ning elujõus vana kooli väärikas esindaja. Käitumiselt ja välimuselt iga kandi pealt härrasmees. Teinekord läks küll meie arust ülemäära närvi, aga see oli ka mõistetav, võttes arvesse kõike seda, mida ta pidi 1940. aastate 1. pooles läbi tegema ja üle elama.

Võin kinnitada, et K. Treffner õpetas hästi. Selgelt, autoriteetselt ja tulemuslikult. Asudes uue osa juurde, deklareeris ta klassile: „Ja nüüd, poisid, juhatan teid kõrgema matemaatika vestibüüli, et saaksite ettekujutuse, milline harmooniliselt kaunis hoone see on.“ Tegi sageli ootamatuid tunnikontrolle ja hindas meie taset mitte koolipoiste kolmedega, vaid õigete vastuste protsendi märkimisega lehekese ülaserva. Tööks andis aega vaid veerand tundi ja kui kurtsime, et ei jõua selle napi ajaga ligi tosinat ülesannet lahendada, siis põhjendas: „Ei peagi jõudma. Ainult väga tugevale on selline tempo jõukohane, tavalisele poisile piisab 8–10 ülesande lahendamisest. Tuleb õppida aega kasutama.“

Austasime teda, aga ülemäära suur oli meie elukogemuste vahe, et lähedaseks saada. Küll püüdsime täita tema soovi, et kogu klassi keskmine hinne oleks kõigis ainetes üle 4, mida seni polnud 7. keskkoolis ükski klass veel saavutanud. Ja kui me lõpuks selle kätte saime, oli Kostja klassiga rahul. 1. septembril alustas ta esimest klassijuhatajatundi sõnadega: „Mitu õpetajat avaldas õppenõukogus tungivat soovi töötada just meie klassiga. Teie peate olema abiturientidena nagu teravik, mis tungib esimesena kõigist raskustest läbi, tõmmates ülejäänud õpilaskonda enda järele!“ Oo, kuidas olime seda kuuldes kõrvust tõstetud.

Ega me mingid 18 paipoissi polnud. Ikkagi sõjast kõrvetada saanud aastakäigud. Mõned Saksa ja Soome vägedes sõdinudki hulgas, mida hoiti loomulikult ainult osaliste teada. Ka koolivägivalla ilminguid esines. Tõsi – üksnes verbaalsel kujul. Asju pandi paika tudengitele omase aasimisega – vastaspoole „eesliks“ tegemisega. Esines koolikorra teadlikku ja hulgi rikkumist. Ja kui need asjad tulid avalikuks ning jõudsid Treffnerini, siis oli kuri karjas. Sest ka klassijuhatajana kippus ta meie patte nuhtlema oma direktoriks olemise aja pika mõõdupuuga. Alustas noomimist ikka ühtemoodi: „See on ju lausa skandaal, et lõpuklassi õpilased …“ Ometi olime endiselt kooli parim klass. Kõik 18 poissi lõpetasid, 3 neist kuld- ja 2 hõbemedaliga. Kõik omandasid ka kõrghariduse – 9 Tallinnas ja 9 Tartus.

Kui tulid hästi kurjad aastad küüditamise ja nõiajahiga „kodanlikele natsionalistidele“, leiti, et Treffneri-taolisele ei või ikka usaldada keskkoolis õpetamist. Kogenud matemaatikutest oli aga puudus ja nii pandi ta aste madalamale – tehnikumiõpetajaks. Kalandustehnikumi ja ehitustehnikumi, kus ta 1959. a 73-aastasena oma töö ka lõpetas. Pensionärina elas veel ligi kaks aastakümmet, kuni 1978. a maeti paljude kolleegide ja kunagiste õpilaste osavõtul Pärnamäe kalmistule Tallinnas. Kuigi ta põrmu õige puhkepaik oleks küll Emajõe kõrgel kaldal, kusagil Hugo Treffneri kalmu läheduses.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 19/10/2016 22:37:14



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.20288801193237