Küsitlus

Keda usud?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Pajatan sedapuhku August Kitzbergi 1916. a käsikirjana vormistatud meenutustest Liivimaa kubermangu eestlaste elust oma kaks aastasada tagasi.

Seega ajal, mil oli alanud üleminek pärisorjuselt teoorjusele ehk teisisõnu feodaalsuhetelt kapitalistlikele, seda just põllumajanduses. Samm edasi progressi teel, ainult et paljudele kaasaegsetele võõras ja uute muredega muserdav. AK meenutas – andku lugeja mulle andeks, lehe ruum on ju piiratud – järgmist.

„Vanasti, teoorjuse ajal, millest on küllalt kirjutatud, elu kurvaks ja mustaks maalitud, olid talurahval ka omad rõõmud. Minu isa ei armastanud elu raskustest rääkida, küll aga noorpõlve lustist ja lõbust. Pärisorjuse ajal elanud iga mees päevast päeva. Muret suurt ei olnud, mis tund mööda, see mööda. Rendi-, kapitali ja protsendimaksu ei olnud. Aida lõhkujaid ja hobusevargaid ka mitte. Ja et keegi päris nälga ei sureks, selle eest muretses juba mõis. Orjahingekesed olid ju tema vara. Lõppesid peremehel mõisast antud künnihärjad ära, andis mõis küll nahatäie, aga ka uued härjad asemele.

Aga tuli õnnis õitseajake, kallis laupäeva õhtuke. Siis läks terve küla ja valla noorus, saunas käidud, poistel valged hamed, tüdrukutel valged rüüd seljas, üheskoos õitsile. Tüdrukud kandsid hagu kokku, poisid tegid tuld.
Siis lauldi, mängiti ja tantsiti, sikusarv rõkkas ja torupill põrises läbi terve suvise öö. Mis nüüd unest. Siis mindi magama, lehiste peale, rohelised oksad ümber, igaüks omaga. Tõrkus mõni tüdruk ja ei tahtnud selle või teise poisiga minna, ta viidi. Aga mingit rumalust, mingit eksimist ei tulnud ette. Ilmsüütute inimeste palgetel pärlendas hommikul päikese tõusul taevane kaste.“

Lisan omalt poolt. Ilus nostalgiline mälestus kunagisest noorusajast. Liialt ilus, et puhas tõde olla. Aga omajagu tõtt oli selleski. Abieluseisus oli siis au sees. Vanapoissi pilgati, vanatüdrukut mõnitati. Naine tuli võtta noorelt: töökas, tugev ja terve. Sest temast sai suure pere perenaine, ema, kes tõi ilmale nii palju lapsi, kui taevased võimud olid ette näinud. Lapsi sündis palju, samas lapsi suri ka palju, ülejääk täiskasvanuks sirgunute osas oli siiski olemas. Tänapäevaselt väljendades: iive oli kindlalt positiivne. Rahvastikuteadlased kinnitavad seda arvudega. Kui 1800. a hinnati Eesti ala rahvaarvu nii poole miljoni hingega, siis 1858. a elas siin juba 750 000 ja 1897. a rahvaloenduses järgi 958 000 inimest. Olnuks rohkemgi, kui noori mehi poleks võetud pikaks ajaks nekrutitena tsaariväkke, mistõttu neil jäi kodumaal oma pere loomata. Üle poole põllumaast – ja seda just paremast maast – kuulus mõisnikele. Taludes ei jätkunud kõigile poegadele tööd ega tegemist, mistõttu algas sajandi teisel poolel siirdumine linnadesse või ränd kaugele Venemaale. Hoogu võttis linnastumine, kuna tsunftid olid kaotanud oma monopoolse seisundi ja masinaid kasutav tööstus tungis järjest jõulisemalt peale. Aga tööstus vajas ikka enam töökäsi.

Nii kujunesid meie väikelinnadest küllaltki tugevad tõmbekeskused üha kasvava elanikkonnaga. 1862. a loetleti tartlasi 14 000 ringis, 1897. a juba 41 000. Enamikus lisandusid eestlased, sakslaste ja venelaste arv kahanes aeglaselt, aga järjekindlalt. Kitsastele korterioludele vaatamata oli sündimus suur, laste suremus samas masendavalt kõrge – 40–50%. Nii et vaid veidi üle poole linnalastest jäid ellu ja jõudsid abiellumisikka. Aga neile tuli Lõuna-Eestist, eelkõige Tartu maakonna 16 kihelkonnast pidevalt lisa. Pole siis imeks panna, et just Taaralinnast sai eestlaste rahvusliku ärkamise peamine keskkoht, kultuurielu keskus.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 27/10/2016 12:02:55



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.1912248134613