Küsitlus

FINAAL: millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Ma ei kahtle, et nii ameti poolest kui kutsumuselt kirjamees August Kitzberg (1855–1927) oli omal ajal Lõuna-Eesti talurahva elu üks paremaid tundjaid.

Mis ameteid ta leiva lauale saamiseks kõiki pidas: nooruses valla- ja kohtukirjutaja, siis raamatupidaja ja ärijuht, lõpuks aastat 15 pangaametis, kuni vanuigi pühendus õige romantilis-nostalgiliste memuaaride kirjapanemisele. Tehes seda Tartus, tärkava Karlova linnaosa üürikorteris.

Nii et läbi ja lõhki tartlane, kuigi saanud Lõuna-Eestist esimesed elukogemused. Ja neile ka tuginenud, kui 1903. a pani paberile meenutuskillu 19. aastasaja alguse elust „Kui lokku löödi“. Refereerin seda, niivõrd kui seitungi napp trükipind lubab.

„Kui lokku löödi … tore oli see. Väike mõis ja väike vald … See helkis üle valla. „Kui hea oli siis,“ ütles isa. Siis võisid loomal rangid kaelast võtta. Loom vähkres, puristas ja hakkas põllupeenra pealt rohtu närima. Ise istusid kivi peale, võtsid leivakannika põuest ja hakkasid sööma. Siis, kui leiba oli. Aga mõnikord tuli suvi otsa jahuleemega läbi ajada, kartulipooled sees.“

„Kui kartul juba oli,“ ütles vanaisa ja naeratas enese ette „mis siis viga oli. Mäletan aega, kui kartulist kõneldi otsekui imeasjast, mida mõisaaias sakstele kasvatati. 10 kartulit anti igale peremehele kevadel maha panna. Sügisel tuli saak mõisas ette näidata. Mitu aastat kestis see, kuni neid nõnda palju sai, et juba oma suuga maitsema tohtis hakata.“ Isa vaatas tõsiselt enda ette ja meenutas ikaldusaastaid. „Suvi otsa ei olnud leiba, aganaleiba ka mitte. Kord oli hea tuttav opmani Reet poole puhtast jahust mõisaleivast talle koju kaasa andnud. Jägas seda tillukeste tükikestena lastele maitsta. Magus oli. Ikkagi puhtast ivast mõisa leib.“

„Et loku löömine ikka hea oli, seda sain karjasepõlves ise ka tunda. Siis võis karja koju ajada. Said looduses üksi olemisest jälle inimeste hulka. Kord saadeti mind asja pärast mõisa, seal nägin lokulauda ja katsusin oma käega. Rippus opmani köögiesise läve ees. Kahe teiba vahel pajuväätidest võrude otsas lai haavapuust laud. Ja opmani Reet, paks, priske ja puhas tüdruk, tuli välja ja hakkas lokku lööma. Tema seda oskas. Terve vald tundis ära, kas lõi Reet või mõni teine. Sest Reeda käe all laud laulis. Pahema käega üks ja parema käega kolm pauku. Puust vasaratega, ikka lokk-lokk-lokk, lokk-lokk-lokk-lokk. Seda kuuldes pääsesid inimesed mõisatööst, puhkasid natuke. Väsinud käed langesid sülle, hea olek sai üürikeseks ajaks.“

Mõni aeg hiljem lisas AK talupere argise ajaarvamise kohta järgmist: „Päeva pikkust arvati söögikordade kaupa: enne pruukosti (hommikueinet) – pruukosti aeg – pärast pruukosti. Enne lõunat – lõuna aeg – pärast lõunat, enne õhtut ja õhtusöök. Siis tuli pime aeg: õhtust ööd – enne kukke – kuke lauluaeg – pärast kukke. (Lisan enda kogemusele tuginedes: kukkedel oli ja on praeguseni komme koidu lähenemisest valju kiremise abil kanakarjale märku anda. Egas asjata öeldud: enne kukke ja koitu.) Ülestõusmise aega arvati kuu ja teiste taevakehade liikumise järgi. Suviseid söögiaegu mõõtis perenaine aiateivaste varju järgi.

Pühapäeva ehk hingamispäeva saabumisest andis teadust varahommikune kirikukellade helistamine. Mõnel pool olla kihelkonna piire arvestatud koguni kellahelina kostumise alusel. Vaiksel hommikul pidi seda kogu kihelkonnas kuulma. Ei olnud – tähendab ei kuulunud selle kihelkonna haldusalasse. Vägisi tikub pähe mõte: miks ei võiks see põhimõte saada ka meie haldusreformi üheks aluseks? Küllap ehitaks siis mõni jõukam vald oma keskuse juurde kõrge kellatorni ja seaks seal sellise kellamängu üles, et 11 000 kodaniku oma hingekirja kandmiseks oleks naljaasi.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 02/11/2016 21:52:21



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18265891075134