Küsitlus

FINAAL: millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Olgu ette vabandatud, et pajatuste formaadi tõttu kasutan August Kitzbergi ja tema neiust kangelase tähistamiseks lühendeid AK ja KM.

Kui AK 19. aastasaja lõpul oma muhedaid külajutte paberile pani, võis ta vaevu arvata, et „Veli Hennu“ üks keskseid kujusid – Nõuni pere Mari nimeline pesamuna on veel 120 aastat hiljem paljude meie kirjatsurade suus ja sule otsas. Nii nagu omal ajal väljendati. KM-i nimetamine kõlab tänapäeval omamoodi hoiatusena meie kalli emakeele ees tervendava tuleviku osas. Seepärast pean kasulikuks vanematele lugejatele üht-teist meelde tuletada ja noorematele uudisasjana teada anda.

Olid vennad Kaasikud. Vanem vend Henn koolmeister. Valdas vene keelt, aga saksa keeles võhik. Jutustajast noorem vend oli kodus kõigis kolmes kohalikus keeles. Astusid vennad ühel sumedal suveõhtul sisse Nõunile, et näha, mis linnas „kergema elu“ otsingute nimel õppinud ja suveks koju naasnud Marist ka saanud. 18-aastane noorik oli pealegi veli Hennule silma hakanud. Hüüdnime oli Mari pälvinud lapsepõlves aidamehe emandalt õpitud kombest võõraste teretamisel kenasti kniksu teha. Mis tal saksa laste eeskujul ka ladusalt korda läks.

KN istus riideaidaesisel ja laulis midagi romantilist saksa keeles. Teretas külalisi kättpidi ja kutsus linase riide ja suitsuliha järele lõhnavasse aita, kus ta suvisel ajal elas. Laual oli väike päevapildialbum, mida Hennu veli huviga lehitsema hakkas. Mari tuli lahkesti seletama. „Herr Lehepuu, üks väga peenike kavvalier. Herr Birkenbaum, minu Freundini Bräutigam. Herr Sissa, minu Tänzer kui Vereinis ball oli…“ Henn tuli üle õla vaatama. „Mis on „tentser“? Kas toapoiss?“ „Fuich, aber herr Kaasik. Kuidas te selle peale tulete?“ „Mina mõtlesin, et tentsik, mis vene keeles toapoissi tähendab.“ „Herr Enilane on üks Kommis, üks poesell, aga ka väga hea Tänzer. Daamid armastavad väga temaga tantsida.“

KM punastas kui roosiõienupp ja Henn ei saanud silmi tema küljest lahti. „Teie olete linnas vist küll saksa keele päris selgeks õppinud?“ küsisin mina. „Kas sa siis ei kuule. Preili räägib ka eesti keelt saksa keeli,“ ütles Henn. KM küsis vastu: „Kuidas eesti keelt saab saksa keeli rääkida?“ „Nõnda nagu teie teete. Pooleldi saksa keelega segi,“ vastas Henn. „See on natürlich,“ seletas Mari. „Eesti keeli ei saa kõik nii kergesti ära ütelda.“

„Miks ei saa,“ vastas Henn. „Teie isa ja ema saavad kõik ära ütelda. Neil ei tule kunagi sõnadest puudu.“ KM jäi kimpu, mina läksin temale appi. „Preili ei räägigi nii hullusti. Kas sa ei ole tähele pannud, kuidas madam Muru eesti keelt räägib?“ „Las suvi tuleb, siis laps tuleb Tantet besuhctima. Kui Erdbeerid reifivad – siis läheme aeda ja naschime.“ KM naeris, Henn vangutas pead. „Sellest eesti keelest ei saanud ma põrmugi aru.“ Tõlkisin talle: „Laps tuleb tädile külla. Kui maasikad valmivad, läheme aeda ja ajame maiust.“

„Miks teie nõnda saksa keele vastu olete?“ pöördus ta Hennu poole. „Iga haritud inimene peab ometi ühe võõra keele ära õppima, muidu ei ole ta midagi haritud.“ „Teie eksite,“ vastasin mina Hennu asemele. „Väikese rahva liige peab mõne võõra keele ära õppima, suurrahva liikmel, kel endal suur keel ja kirjandus selja taga, pole seda vaja. Meie, eestlased, peame ühe, parem kaks võõrast keelt ära õppima, aga ka oma keelest lugu pidama.“

Jutt tahtis vägisi poliitika peale kiskuda, ja noorte tütarlastega ometi poliitikajuttu ei aeta. Õnn oli, et perenaine parajasti suure kausitäie keedetud munadega tuli ja Mariiheni toa juurde või ja piima järele saatis. Külalistele tuli ju mingit kostitust pakkuda – komme nõudis. Ja talurahva kombeid AK tundis. „Veli Henn“ ilmus algul Postimehes 1901–1902 järjejutuna, hiljem võttis autor koos „Hennu veliga“ 5-andelisse „Külajuttude“ sarja. Tasub lugeda või üle lugeda, aitab stressi maandada.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 11/11/2016 17:03:05



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.17956900596619