Küsitlus

FINAAL: millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel?

Strandberg püüab laste salasoove

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Vähemalt tuhandeaastane Aldjas peab suutma rahuldada samuti määramata vanusega Aino unistusi. Maris Savik

Vanemuise näitleja Priit Strandbergi debüütlavastus „Aino ja Haldjas“ meelitab Teatri Kodusse lapsi, kes teavad, et suurimaid soove ei tohi välja rääkida.

Varem vaid stseenide kirjutamisega piirdunud Strandberg kinnitas, et teadis algusest peale väga selgelt, millist tükki noortele vaatajatele teha tahtis. „Vanemuine pakkus välja, et võiksin midagi lavastada, otsisin materjali, mis vastaks minu ideele, aga ei leidnud seda. Niimoodi ongi keeruline, kui hakkad materjali oma raamidesse suruma,“ meenutas ta. „Siis otsustasingi, et kirjutan näidendi ise.“’

Vanaema lood

Loo pühendas Strandberg oma vanaema Ainole. „Mitmed ideed on tulnud tema lapsepõlvelugudest, mis ta mulle rääkinud on,“ märkis ta.

Nimitegelane Aino kujutabki endast last, kelle vanus pole kuigi oluline. „Rolli mängib Marian Heinat, väga andekas 27-aastane näitleja. Kas teha ta nelja- või kümneaastaseks, pole enam väga suurt vahet,“ selgitas Strandberg. „Iga inimene võib ise mõelda, kui vana see laps on, ja tunda ära näiteks oma lapse.“

Teise osatäitjana mängib haldjas Aldjat Vanemuise värske liige Karl Laumets, kes peab välja uurima, milline on Aino suurim soov, ning selle täitma. Aino aga teab, et oma suurimaid unistusi ei tohi välja rääkida, sest siis ei lähe need täide. „Haldjas on kindlasti eatu tegelane, vähemalt tuhat aastat vana,“ arvas Strandberg.

Teatri Kodu pidas lavastaja väga intiimseks ja soojaks mängukohaks. „Mina olen seal ühes lavastuses mänginud ja see oli väga oivaline kogemus. Laste kohalolu ja vahetu reaktsioon kõigele, mida nad näevad, on näitlejale suurepärane harjutus,“ rääkis ta. „Kunagi ei saa sa käia ühte ja sama rada pidi, sest lapsed võtavad etendusi vastu väga erinevalt. Kui nad juttu hakkavad rääkima, pead kohe kohanema ja pakkuma midagi uut, et nad uuesti konksu otsa saada.“

Lastele on Strandberg noore näitlejana aga esinenud kõvasti, meenutagem või lavastusi „Armunud kastis“ ja „Totu kuul“. Samuti on ta Lotte-lugudes mänginud nii jänes Albertit kui põhjapõder Gustavit. „Usun, et lastele mängimise kogemus on nelja teatriaasta peale üsna laialdane,“ arvas ta.

Strandberg rõhutas, et üritas kirjutada südamest nii, et see nii teda ennast kui lapsi ja nende vanemaid võiks puudutada. „Proovide käigus on selgunud, et see on kõige rohkem esimese ja teise klassi laste lugu,“ ütles ta. „Aga on prognoosimatu, kuidas laps seda lugu vaatab.“

Heebrea helid

Ka muusikaline kujundamine käib Strandbergi hinnangul lastelavastuse puhul sootuks teistmoodi. „Seekord ma ei kirjuta muusikat, vaid valin seda. Väga raske on, sest pead arvestama, et lugude kulminatsioonid näiteks taustaks ei sobi,“ kirjeldas ta.

Kõige raskem ongi lavastaja väitel oma ideedest loobuda: kui on mingi kinnisidee, aga see ikkagi ei toimi, siis tulevat süda külmaks teha. „Õnneks ei pidanud ma muusikast siiski loobuma, selleks on Eric Whitacre’i viis heebreakeelset armastuslaulu, mille salvestas just plaadile ka naiskoor Sireen. Seda võiks nimetada Disney muusikaks, mida muidu Eesti lastelavastustes võib-olla palju ei kasutata,“ lausus ta.

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 09/11/2016 21:36:22



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.16022801399231