Küsitlus

FINAAL: millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel?

Ära Mozartit puutu, hakkab haisema

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Üheplaaniliste naljameeste püüdlused jäid kriitiku hinnangul sedavõrd hädiseks, et isegi madalama intellektiga vaataja sellest aru saab. Maris Savik

Pealtnäha on ju kõik olemas: suurepärane saal, õnnestunud lavakujundus ja andekas armee näitlejaid-lauljaid.

Lavastaja hõikab raadioeetris, et näha saab ilusaid naisi, kes on kenasti riides ja tagatipuks laulavad veel hästi. Hoiatab, et meessoost teatrikülastajad kahetsevad väljudes, miks nad pole 40 aastat ooperis käinud. 

Ilmne koolemine

Ja ka lavastaja pole poisike tänavalt – Jaan Willem Sibul on oma rollidega ikka hea mulje jätnud. Ka lavastustega, räägivad teadjamad. Ja siis veel ju see, et Mozart. Mozart – milline imeline võimalus. Täispank. Kes suudaks Mozartit rikkuda!

Esimene pool, Rimski-Korsakovi ooper Mozarti ja Salieri võimuvõitlusest, kinnitab lootusi. Kuigi Mozart on veidi monotoonne ja plass ning on liigagi selge, et ta on suremas (seda juba esimestest nootidest peale), korvab seda kõike kulisside-tagune „Reekviem“ ja Salieri, kelle läikivast palgest peegeldub sisemine võitlus, kadedus ja äng. Geenius katsub rammu loomalikkusega ning see kõik on usutav ja kaasahaarav.

Siis vaheaeg. Kohv on üllatavalt hea. Seintel on Vahing ja Unt (minge vaadake neid fotosid!). Vestlus on meeldiv. Mozart on küll surnud, aga kohe algab „Teatridirektor“ – noodid ja sõnad teadupoolest ei sure, ja kavalehel (mis seekord on tõesti korralik) on kirjas, et libreto on tõlkinud Priimägi.

Elva eksperdid

Et kõik ilusasti ära rääkida, pean ma alustama Elvast, kus kuulsin kord tahtmatult pealt, kuidas kaks veidi räsitud meesterahvast rääkisid. Elvat oli väisamas surematu kitarrivirtuoos ja nood kaks sõpra oli päev enne lauluväljakule kasti õlut peitnud – et oleks mõnusam.

Ja teine lugu Elvast. See on lühike. Ma ei näinud toda palagani, mis käis mööda Eestimaad ringi ja kus oli peaosas Anu Saagim. Nad käisid Elvas, aga mina olin tollal mujal.

Nüüd siis asja juurde. Kaks tähelepanekut „Teatridirektori“ kohta. Esiteks, oleksin pidanud päev enne teatrisse õlled ära peitma. Ja teiseks sain ma aimu, mäherdusest olengust ma Elvas ilma jäin.

Kahju ja piinlik

„Teatridirektorit“ on ikka vastavalt oludele kohandatud – see on selle ooperi loomuses. Kaasajastada, luua uusi nüansse. Sibulal on õigus, kui ta ütleb kavalehel: „Veider küll, aga selle 230 aasta jooksul on teatrit tegevad inimesed oma iseloomult vähe muutunud!” Seda kahjuks mitmes plaanis.

Mõte on ju hea: tuua lavale kahe primadonna asemel (nõnda nagu „Teatridirektorit“ enamasti lavastatakse) terve trupp. Kui palju võimalusi. Ent miski ei tööta. Rahvas naerab laginal, aga naljad on üheplaaniliselt ühemõttelised. On kahju ja piinlik. Tahaks ära minna (tung, mis Vanemuises sirgub traditsiooniliselt sõnalavastuste pinnasest).

Kuhu jäi Shanon?

Seal, kus võiks päästa grotesk, on vaid keskpärasus. Mõni hetk nagu kannaks ja vahel tundub, et äkki, et äkki… Ei mingit „äkkit“. On rahvalik komejant, mis kindlasti kusagile sobib. Aga ei ole Mozartit. Ja kahjuks ei tule lavale ka Terminaator ega Shanon. Kuigi säärane lootus koputab kuklasse. Naised on küllap ilusad (istun rõdul), hääled on head ja kui pärast kodus kuulata hästi kaua Mozarti klaverikontserte, siis tekib tunne, et äkki aastate pärast võib jälle proovida. Ooperisse minna.

Tiit Palu kirjutas hiljaaegu Sirbis: „Kas siis teater pole nagu destillatsiooniaparaat, mis puhastab terad sõkaldest? Ja kas näitleja ülim püüd siis pole selle aparaadi vasktorusid läbides „taevani tõustes üles igavikku omale otsida“? Ta teeb seda meie kõigi nimel, kõigi vahenditega ja kõigele vaatamata.” Jutt käib siin alkoholist. Äkki see aitaks? Äkki prooviks kõiki vahendeid, et tõusta lihtsatest lahendustest kõrgemale.

Autor: Siim Lill, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 16/11/2016 22:29:56



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.19314193725586