Tsaarivõimu kukutamisest Tartus

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Toimus see täpselt saja aasta eest – 1917. a kargetel ja päikselistel märtsipäevadel, millest ka nimetus „päikesepaisteline revolutsioon“.

Petrogradis ja pealinna läheduses hargnenud sündmustest saadi Tartus teada tunduva hilinemisega. Postkontori ülem, veendunud monarhist, pidas telegramme Piiterist sihilikult kinni. Neevalinnas ajalehed ei ilmunud – erandina vaid nõukogusid esindav Teated – Izvestija ja nii oli kogu riik ajuti infosulus. Kuni asi sai ühele poole, tsaar troonist loobunud ja kaksikvõim funktsioneerimas. Alles siis – meie praeguse kalendri järgi 17. märtsil – avaldati Postimehe esiküljel kõige silmapaistvamal kohal suurte rasvaste tähtedega

„Kõigekõrgem manifest

Jumala armust Meie Nikolai Teine, Kogu Venemaa Keiser ja Isevalitseja …“ ja edasi seletus riigis kujunenud kriisist, mille tagajärjel „arvasime Meie hääks ennast Venemaa aujärjest lahti ütelda ja ülemat võimu maha panna“. Oma armsast pojast mitte lahkuda soovides anname Oma päranduse Meie vennale Suurvürst Mihhail Aleksandrovitšile.

Pihkvas 3. märtsil kell 3 päeval 1917. aastal.

Ja kohe selle all sõnum: Mihhail jätab aujärje vastu võtmata! Riigiduuma on võimu teostamiseks moodustanud Ajutise Valitsuse eesotsas pea- ja siseministri ametisse astunud vürst Lvoviga.

Põlistartlane Aleksander Elango meenutas vanuigi neid päevi kodulinnas järgmiselt. „Lähemad teated revolutsioonist Petrogradis jõudsid Tartusse 3. märtsi hommikul. Demokraatlikult meelestatud üliõpilased ja õpilased, mina 15-aastase koolipoisina teiste hulgas, kogunesime miitingule uude anatoomikumi. Sealne ringauditoorium jäi aga kitsaks ja seepärast siirdusime samas lähedal asuvale tenniseväljakule otse toomkiriku varemete jalamil. Meeleolu oli erutatud ja ülev. Kohal oli arvukalt venelasi, eestlasi, lätlasi, leedulasi, poolakaid, juute ja teisigi. Kõlasid venekeelsed kõned ja revolutsioonilised laulud. Miitingule saabusid ka äsja Tartu vanglast vabastatud poliitvangid, kelle esindaja leedulane Rimša pidas sütitava kõne. Lumisel väljakul seisjatel hakkas mõne tunni pärast külm, mistõttu otsustati jätkata Vanemuise teatrisaalis. Sinna ma enam ei läinud.“

Küll kirjutab ühes Vanemuises peetud koosolekust Postimehes Jaan Tõnisson ise. Ta nõudnud oma kõnes, et edaspidi saagu Venemaast vaba riik, millele saalist mürisenud rahvahulga ühine vastus: „Vabariiki! Vabariiki!“
Samal ajal võttis sõjavägi üle raudtee- ja elektrijaama ning postkontori. Algasid tsaarivõimu ametimeeste vangistamised, sandarmitelt ja politseinikelt võeti relvad. Kiiruga moodustati revolutsiooniliste parteide pooldajatest Tööliste, Soldatite ja Üliõpilaste Saadikute Nõukogu. Juhtpositsioonile selles tõusid sotsialistid-revolutsionäärid, lühendatult esseerid, keda toetasid eelkõige vene talupoegadest sõdurid.

Nii valiti Tartu Nõukogu 24-liikmeline täitevkomitee, kus oli 13 soldatite, 2 ohvitseride, 5 tööliste, 4 parteide ja 8 seltskonnategelaste esindajat. J. Tõnisson tõstatas Eestile autonoomia andmise küsimuse ja soovitas luua Liivimaa kubermangu Eesti maakondadest – kreisidest omaette Lõuna-Eesti kubermang. Selles küsimuses käis ta 8. märtsil koguni Petrogradis peaministri vürst Lvovi jutul. Ilmses lootuses saada volitused tõusta ise uue kubermangu etteotsa. Kuid Tallinna tegelased olid vastu ja 30. märtsil andis Ajutine Valitsus välja määruse ühendada Lõuna-Eesti Eestimaa kubermanguga üheks Eesti rahvuskubermanguks, mille kõrgemaks juhiks ehk komissariks nimetati Tallinna linnapea, venelastele hästi tuntud Jaan Poska. Ja jäigi Tartul kubermangulinna saatus saamata.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 08/03/2017 22:06:43



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.2355329990387