Ostsin pileti, tegin vaktsiinid ja ütlesin vanematele, et lähen Aafrikasse

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
25-aastane Tartust pärit füsioterapeut Janika Tamm ütleb, et pärast Keenias vabatahtlikuna töötamist näeb ta elu hoopis teiste silmadega. Fotod: erakogu

Tammelinnast pärit füsioterapeut Janika Tamm (25) on töötanud nii Eestis, Šotimaal kui ka Rootsis ja Keenias. Tartu Ekspress uuris, mida noor naine elust Aafrikas arvab ning miks ta sinna juba teist korda läks.

Oled praegu Keenias. Kuidas sa Aafrikasse sattusid?
Ühel oktoobripäeval kaks aastat tagasi läksin Jänese matkarajale, sõitsin jalgrattaga sügiseses vaikuses ning istusin Emajõe äärde. Mõtlesin veidi elu üle. Kaks kuud tagasi oli surnud mu parim sõber, kellega plaanisime palju asju ette võtta. Ikka koos ja tulevikus. Tajusin, et ei tea kunagi, palju on aega jäänud ning ei tohi enam asju tulevikku lükata. Olin alati tahtnud mingi aja Aafrikas elada, et kogeda teistsugust kultuuri, õppida, areneda. Tegin otsuse, et töötan haiglas aasta ning lähen Aafrikasse. Peale seda oli kõik vaid aja küsimus. Tegin rahasäästmisplaani, otsisin internetist sobiva projekti, mille leidsin Keenias.

Ostsin lennupileti, tegin vaktsiinid ja ütlesin vanematele, et lähen Aafrikasse. Nad suhtusid uudisesse üsna rahulikult, kuna poolteist aastat varem olin rahutagamismissioonirühmas, mis pidi minema Aafika kriisikolletesse, kuid põlveoperatsiooni tõttu lahkusin rühmast. Esimeses projektis Keenias pettusin, kuna organisatsioon pettis sponsoreid. Liitusin teise projektiga, õpetasin Keenia külakoolides inglise keelt. Peagi kohtusin Esthriga, kes on kogukonna arenduse spetsialist. Tema kodukülas käies tundsin, et selle küla arendamise tööd tahan teha. Kuu aega hiljem kolisin Esthri kodukülla, panime aluse organisatsioonile WEFOCO (www.wefoco.org).

Esimene kord olid Keenias viis kuud. Miks otsustasid tagasi minna?
Nägin kümneid peresid, kes vajavad abi, kuid me ei suutnud esimeste kuudega palju ära teha. Midagi jäi justkui pooleli. Olin mõtteis tihti nende peredega. Igatsesin Keenia sõpru, inimeste elamise lihtsust ja loomulikkust, loodust, kontraste. Enne esimest korda Keeniasse minemist ei osanud aimatagi, et see riik võiks niivõrd südamesse jääda, plaanisin sinna lihtsalt kogemusi ja elamusi saama minna.

Kuidas möödub su igapäevane elu?
Elan Esthri pere juures külalistele ehitatud, pinnasest seinte ja plekk-katusega kahe pisikese toaga majakeses. Elektrit ei ole, kasutame parafiinilampe, telefone laeme külakeskuses. Vett toome allikalt või kogume vihmavett. Pesta saab maisikottidest seintega dušikabiinis. Söön koos Esthri perega. Teejoomine ja võisai hommikul ning ugali (maisijahust ja veest keedetud pudrumoodi toit) kohalike aedviljadega või riis ja kapsas õhtul.

Elu käib looduse järgi. Kuna valget aega on poole seitsmest hommikul poole seitsmeni õhtul, siis ärgatakse hommikul vara ning jõutakse koju enne pimedat, mil on oluliselt ebaturvalisem. Kui Lääne-Keenias vihma tuleb, siis tavaliselt pikalt ja korralikult. Kogu elu jääb justkui seisma, turumüüjad lähevad koju, väiksemad teed on raskesti läbitavad, plaane tuleb teha lähtuvalt vihmast ja pimedusest. Shiandas teen vabatahtlikutööd. Neljas erinevas piirkonnas on meil umbes 150 programmiperet, mille lapsed on kaotanud kas ühe või mõlemad vanemad, ning üheksateist naistegruppi, kes arendavad erinevaid projekte, et enda piirkonna orbusid toetada. Minu tööks on programmiperede külastamine, info kogumine ning kiireloomulisemate probleemide kohapealne lahendamine, näiteks malaariahaige lapse haiglasse viimine.

Peredel on vaja toetust koolitasudele, toidu ja ravimite ostmiseks, nõustamist ja psühholoogilist tuge. On väikseid projekte, näiteks naistegrupi liitumine kindlustusfondiga haiglaravi saamiseks või ühine maisi kasvatamine ja kanade pidamine, et tulu eest osta õppevahendeid. Lisaks korraldame seminare, HIV-i nõustamist ja testimist, koosolekuid naistegruppidega ning külastame koole, et saada infot programmilaste õppetulemuste ning võlgade kohta. Võimalusel maksame kiireloomulisemad võlad, et vältida orbude koolist väljaviskamist.

Mis on meeldejäävamad paigad ja eredamad kogemused Keeniast?
Eredamaid elamusi pakkus looduse ja inimeste mitmekülgsus. Linnades võib tänaval kõrvuti kõndimas leida tikk-kontsade, peene käekoti ja kostüümiga, viimistletud soenguga naise ning suurte ja väljaveninud kõrvaaukudega mehe, kelle ainus riideese on punane riidetükk, käes puutoigas ja väike pingike ning kumbki ei leia teise välimuses midagi imelikku.

Kõige eredamalt on meeles esimene külaskäik sõbra perre. Sõitsin mootorrattatakso tagaistmel kaks tundi läbi kõrbe. Sõber elab sügaval kõrbes rändkarjasena, inimesed räägivad hõimukeelt, elavad väga lihtsat elu, omavad nelja majapidamise peale vähem asju, kui leidub mu seljakotis. Nad on sõbralikud, hoolivad ja külalislahked ning hämmastavalt elutargad selle kohta, et nad pole päevagi koolis käinud, pole kordagi elus hõimualadelt lahkunud. Olukorra tegi kindlasti erilisemaks fakt, et läksin sinna sõbraga, kes kõigi mööduvate inimestega nende hõimukeeles suhtles ning mind võeti väga kiiresti omaks.

Eelmine kord reisisin võrdlemisi palju, käisin nii safaril, rannikul, erinevates loodusparkides kui ka kõrbes. Kõige meeldejäävam oli nädalapikkune reis Turkana järve idakaldale, väheasustatud kõrbealadele, kus inimesed järgivad enda hõimude traditsioone ning elavad väga looduslähedaselt. Kuna seal sõitis vaid paar autot nädalas, ühistransporti teatud külast enam edasi ei läinud, siis ootasime koos kohalikega ööpäeva tee ääres, et end esimese mööduva auto peale rääkida. Telkisime väga eraldatud külas, tuhandete okstest ehitatud hütikeste vahel ning ületasime Turkana järve väikse paadiga, möödudes pelikanidest, jõehobudest ning randudes kaldal olevast krokodillist 50 meetri kaugusel. Sõitsime päevi läbi kõrbe, kus olid lihtsalt hämmastavad vaated.

Teine ere mälestus on Baringo järve ääres telkimine. Seal on väga palju erinevaid eredavärvilisi linnuliike. Öösel ärkasin üles müra peale, mida tekitasid meie telgi ümber rohtu söövad jõehobud. Ühel õhtul välikohvikus istudes jalutas jõehobu minust mööda vaid meetri kauguselt.

Mille võrra oled Aafrikas veedetud aja jooksul arenenud?
Olen muutunud illusioonidevabamaks, tugevamaks, sihikindlamaks. Keskendun eesmärkidele, teen asju lähtuvalt sisetundest, mitte lootusest leida tunnustust. Olen õppinud rohkem riskima ning võimalusi otsima, küsima ja looma – selleks, et eesmärke saavutada, on vaja julgust ja nahaalsust.

Enesedistsipliin ja kohanemisvõime on samuti palju arenenud. Jälgin rohkem, mida ma räägin, sest Aafrikas olles olen justkui Euroopa saadik ning Euroopas olles Aafrika saadik ning kuna inimesed kalduvad minu jutu põhjal tegema järeldusi kogu kontinendi kohta, siis olen õppinud ettevaatlikum olema. Peale mitmeid kohtumisi enda projekte algatanud välismaalastega, on muutunud ka minu kujutelm arenguriikides heategevusprojekte juhtivatest inimestest. Varasemad eelarvamused, et nad on naiivsed ja illusioonide kütkes lillelapsed, kes kujutavad ette, et päästavad maailma, kummutati esimese kuuga. Selleks, et siin keskkonnas välismaalasena asja ajada ning midagi toimima panna, on vaja tohutult tahtejõudu, konkreetsust, tarkust, kavalust ja nahaalsust. See on rutiini- ja stressirikas töö, mille on valinud vaid väga tugeva missioonitundega inimesed.

Mis keeles sa peamiselt suhtled?
Keenias on üle neljakümne hõimu ning igal hõimul on oma keel, mida kasutatakse kodus ja suhtluses hõimukaaslatega. Kui abielu on sõlmitud kahe erineva hõimu vahel, siis kasutatakse enamasti suahiili keelt. Ametlikud riigikeeled on suahiili ja inglise. Haridust omandatakse inglise keeles, väljaarvatud esimesed aastad põhikoolis. Keskkooliharidusega keenlased räägivad soravalt kahte või kolme keelt, sõltuvalt sellest, kas kodus räägitakse hõimukeelt või suahiili keelt. Üldiselt saab inglise keelega kõik asjad väga lihtsalt aetud, keenialased räägivad seda hästi, inglise keele kasutamine on nende jaoks loomulik. Samas need keenialased, kes pole päevagi koolis käinud ning elavad ainult enda hõimukaaslaste seas, räägivad vaid hõimukeelt.

Millisena kirjeldad Keeniat?
Väga kontrastne riik. Suur osa inimesi Nairobis ei kujutaks end ette elamas nii, nagu inimesed vaid 200 kilomeetri kaugusel rändkarjastena kõrbes. Kontraste on looduslikes tingimustes, traditsioonides, inimeste elustandardis ja religioonis. Kui enamiku keenialaste unistus on ülikooliharidus, siis näiteks paljud rändkarjased ei taha lapsi isegi põhikooli saata, kuna peavad seda ebavajalikuks.

Enne Keeniasse tulemist kujutasin ette, et siin on kuskil ootamas konkreetne hulk inimesi, kes näljasurmast päästmist vajavad, kuid nüüd igapäevases töös näen, et vaesemad külapered saavad kuidagi hakkama – inimesed on leidnud viisi ellujäämiseks ja otseselt näljasurma tuleb ette harva. Vaesemates külaperedes Lääne-Keenias, kus üks vanematest on surnud või kodust lahkunud, süüakse kord päevas, magatakse maisikottidel põrandal, jagades pere ainsat tekki, lapsed kannavad määrdunud ja katkisi riideid, haigla on luksus. Lapsed saavad heal juhul põhihariduse, abiellutakse varakult ning pannakse alus samasugustes tingimustes elavale perekonnale.

Rändkarjaste elu sõltub vihmast. Kui põud on kestnud niivõrd kaua, et jõed ära kuivavad, pole neil toitu ega vett ning valitsus saadab abi. Mobiiltelefonid on levinud. Internet on suuremates linnades ja asulates, paljud telefonifirmad pakuvad USB intenetipulga võimalust. Keenias on 30 ülikooli. Kuna Keenias elab hetkel erinevatel andmetel umbes 42 miljonit inimest, siis on palju inimesi, kes saavad endale lubada sellist elustandardit, millest keskmine eestlane vaid unistab, kuid nende protsent on siiski väike.

Kuidas hindad nüüd elu Eestis vastavalt oma Aafrika kogemusele?
Oskan paremini hinnata tasuta haridust, turvalisust, madalat korruptsioonitaset ja kuulumist Euroopa Liitu. Need on suurimad plussid võrreldes Keeniaga ja võimaldavad igal eestlasel hea tahtmise juures nii Eestis kui ka maailmas väga kaugele jõuda. Sellele arusaamisele jõudmine aitas mõista, et pean antud võimalusi kasutama, enda mugavustsoonist välja tulema ning unistusi julgemini täide viima. Enam ei oota tulevikku, et siis tegutsema hakata. Mulle on antud võimalused, millest suurem osa maailmas elavaid inimesi vaid unistab. Hiljuti algatasime koostööprojekti WEFOCO ning Eesti organisatsiooni Mondo (www.muudamaailma.ee) vahel, mille käigus otsib Mondo Eestist toetajaid Shianda küla põhikoolis ja keskkoolis õppivatele orbudele haridustee jätkamiseks. Ühe põhikooli lapse kulud on keskmisest 50 krooni kuus, kuid paljud kukuvad selle puudumisel koolist välja.

Autor: Tiina Rekand, tiina@tartuekspress.eu
Viimati muudetud: 09/12/2010 11:53:44



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.2842071056366