Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Ligi kolm aastat oli Ameerika hoidnud talle majanduslikku kasu toovat neutraalsust ning jäänud peamiselt Euroopas ja Atlandi ookeanil toimuvast halastamatust relvavõistlusest kahe suure koalitsiooni vahel kõrvale.

See vastas suure osa, kas siis USA-s elavate sakslaste või Saksamaa ja Austria-Ungari juurtega kodanike hoiakule. Töösturite ja kaupmeeste huvides oli aga jätkata Antaandi riikide varustamist tarbekaupade, toiduainete ja toorainetega, mille hinnad olid laes. Atlandil varitsesid aga arvukad Saksa allveelaevad, pidades keisri käsul piiramatut allveesõda – kõik Briti saartele lähenevad laevad tuli uputada. Nii torpedeeriti ilma hoiatamata ka USA laevu, millest mitmed läksid koos meeskondadega põhja. 1917. a 4. veebruaril katkestas USA seetõttu diplomaatilised suhted Saksamaaga ja kuna olukord ei paranenud, kuulutas president Wilson Kongressi loal 16. aprillil Saksamaale sõja. Lisamotiivina võis arvesse tulla tsaarivõimu kukutamine Venemaal, mis kahtlemata nõrgestas Vene armee võitlusvõimet ja võis viia eraldirahu sõlmimisele ning idarinde kadumisele. Antaandi lüüasaamist aga USA valitsevad ringkonnad küll ei soovinud – seda nii ajaloolistel kui majanduslikel motiividel. Kui Wilson oli 1916. a presidendivalimised võitnud suures osas tänu hüüdlausele „Tema päästis meid sõjast!“, siis nüüd oli kasulik see unustada.

Keiserlik Saksamaa ei näinud USA sõttaastumises erilist ohtu. Sedavõrd nõrgad näisid olevat ookeanitagused relvajõud. 1917. a alguses vaid 131 000 palgasõdurit regulaarvägedes ja mõnevõrra enam sisejulgeoleku eest vastutavas Rahvuskaardis. Samal ajal kui sõdivate suurriikide vägedes loeti mehi miljonites. Ka puudus Ameerikal märkimisväärne relva- ja sõjamoonatööstus. Paraku alahindas Saksa kindralstaap jänkide ehtameerikalikku võimet kiiresti koondada jõude otsustavatesse suundadesse. Mais 1917 kutsuti lippude alla kõik terved 21–30-aastased mehed ja peagi anti väljaõpet juba 1,3 miljonile nekrutile. Ameerika ohvitsere saadeti koolitama sadu rindekarastusega Briti ning Prantsuse ohvitsere. Kiirenes laevaehitus, sest nii formeeritud diviisid kui nende varustus – raskerelvi saadi põhiliselt Euroopa liitlastelt – tuli võimalikult ohutult toimetada üle ookeani. 1917. a lõpuks oli Prantsusmaal juba 200 000 USA sõdalast ja aasta hiljem üle 2 miljoni. Selleks ajaks oli Saksamaa juba kapituleerunud ja tema liitlased Austria-Ungari ning Türgi kokku varisenud. Saksa vägede viimane meeleheitlik pealetung 1918. a suvel varises suures osas kokku just sõjast veel väsimata USA diviiside ilmumisega läänerindele, kus liitlased murdsid läbi tugevasti kindlustatud Hindenburgi kaitseliinist. Uljalt, kuid sageli võhiklikult ründavad jänkid kandsid seejuures suuri kaotusi.

Mõni sõna veel 1916. a lõpul tehtud Saksa kindralstaabi strateegilisest sõjaplaanist. Suuri ohvreid nõudnud positsioonisõda läänes 1916. a oli armee sedavõrd välja kurnanud, et eeloleval aastal otsustati üle minna strateegilisele kaitsele Hindenburgi liini taha, mis rajati igati tolleaegse fortikatsiooni nõuete kohaselt. Idarindel nähti ette väiksemaid pealetunge Riia ja seejärel kogu Liivi- ning Eestimaa kubermangude hõivamiseks.

Maavägede operatsioone koondati toetama Saksa sõjalaevastik. See oli 1916. a juuni alguses pidanud maha laevade arvult senise meresõja ajaloo suurima lahingu Põhjamerel. Mõlemad pooled – nii britid kui sakslased – kuulutasid ennast lahingu võitnuteks, kuid selge oli, et Inglise laevastik säilitas oma senise ülekaalu. Teine oli lugu allveelaevadega, mida sakslastel oli 150 ringis, neist 1/3 alati Atlandil lahingualal varitsemas, 1/3 teel sinna või tagasi ja 1/3 kodusadamas remondis, meeskonnad maal puhkusel. Ja Saksamaa verfidel ehitati üha uusi ookeaniallveelaevu juurde. Sest ikka sagedamini ei jõudnud lahinguretkel olnud enam kunagi kodusadamasse tagasi.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 12/04/2017 19:02:13



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.23058295249939