Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Pühendan selle ja järgmise pajatuse äsja meie hulgast lahkunud tuntud tartlase, taimeteadlasest professori ja akadeemiku Hans Trassi mälestusele.

Olin 1940. aastate 2. poolel tema ea-, ülikooli- ja ühiselamukaaslane, kelle meenutusi tolleaegsest tudengielust Vana-Tiigi intris salvestasin 1991. aastal. Sealt siis ka järgnev jutt.

Hans Trass – tema teist eesnime me ei teadnudki – tuli Tartusse ülikooli pärast Nõmme gümnaasiumi lõpetamist 1947. aastal. Kutsumus oli selge ja valik kindel – botaanika, millega ta oli juba koolipoisina Pääsküla rabas, Harku metsades ning Vääna niitudel matkates tutvust teinud. Lisaks sellele oli Trass kõva spordipoiss – tulnud kõrgushüppes NLiidu koolinoorte meistriks. Hakkas ülikoolis potentsiaalse kergejõustiklasena silma Fred Kudule, kes kutsus teda sööma endisesse EÜS-i majja, mille keldris oli organiseeritud kehakultuuri õppijaile täiendav toitlustamine. Seda oma söökla baasil. Spetsiaalselt tehti tugevat toitu Heino Lipule ja ikka sedavõrd palju, et jätkus teistelegi. Lisaks toidukaartidega saadule.

Trass jutustas: „Kudu lootused, et minust saab kõva spordimees, paraku luhtusid. Olin 185 cm pikk ja kaalusin 60 kg. Vähearenenud ülakeha ja nõrkade käte, kuid hästi tugevate jalgadega volask. Mõni ime siis, et ma just kõrgushüppes häid tulemusi saavutasin. Samas huvitas mind ka muusika ja hakkasin akadeemilise stuudiumi kõrval õppima Tartu muusikakoolis laulmist. Aeg oli mul hommikust õhtuni kinni ja kergejõustik jäi paratamatult tagaplaanile. Mistõttu kadus ka võimalus käia koos spordimeestega söömas.

Elasin Vana-Tiigi intris 3. korrusel, toa aknad õue poole. Otse meie all asus filoloogianeidude Malenitaks kutsutud kamber (nimi oli tuletatud nelja neiu eesnimede algustähtedest). Kui meie poistel oli söögipoolisega õige kitsas käes, lasime aknast alla nööri otsa kinnitatud kausikese. See kolksatas kenasti vastu Malenita aknaruutu. Seal mõisteti vihjet, kauss kadus tuppa ja täideti millegi söödavaga. Tõmbasime aga pakutu üles ja olime siiralt tänulikud toiduabi eest.

Olin vaene linnapoiss, kellele näis, et toiduga varustamise poolest – tegemist oli veel talude ajaga – oli üliõpilaskond õige kihistunud. Maapoistel oli kodunt tulles kaasas küllaga liha ja sinki, mune, maaleiba ja võid. Minul õhtueineks tükike normileiba ja klaasike teevett. Muidu ei olnud kõhutühjust ju tunda, aga kui nägid voodiserval istudes, kuidas teine mees isukalt sööb, siis andis see tugeva impulsi ka linnapoisi seedeorganitele. Hea seegi, et mõni toanaaber ei olnud kade ja pakkus sullegi. Üks selline oli voodis lebades õppimist harrastav tulevane mükoloog Väino Lasting. Laua taha ta ei tulnud. Lamas aina oma asemel ja luges, lasi korraks silma kinni, ärkas ja lõikas siis endale suitsusingist paraja viilaka. Ning solidaarsusest teise samasuguse mulle. Olgu ta takkajärele tänatud.

Sügisesel õunteajal tegime kogu toaga intri suures ja hämaras köögis paraja katlatäie leiva-õunavormi. Kuivanud leivapalukesed keedeti pehmeks ja lisati tükeldatud õunad. Lasti siis segul pliidinurgal haududa ja toitev ning maitsev ühepajaroog oligi valmis. Pealegi veel vitamiinirohke.

Pärast stipipäevi sai ikka sööklates käidud. Kõige populaarsem koht oli intri lähedal asunud raudteejama restoran. Seal olid hästi tugevad portsud ja võimalus õlut kõrvale tellida. Pakutavaid karbonaade ja šnitsleid peeti meestudengite ringkondades Tartu parimateks. Ja eks lahja õlugi lisanud omajagu kaloreid. Kui võimalus avanes, ei öeldud õllest ära, kuigi alkohol meid muidu ei tõmmanud. Mingid karsklased me ka ei olnud. Peamine oli ikka eri- ja huvialadega tegelemine. Ja mul neid jätkus, ainult ajast tuli pidevalt puudu.“

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 02/05/2017 10:05:56



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.25433206558228