Hans Trass oma noorusaastatest Tartus

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Jätkan Hans-Voldemar Trassi meenutustega Tartu akadeemilisest elu-olust 1950. aastate 1. poolel.

Lõpetanud 1952. a stuudiumi, astus ta aspirantuuri, mille tegi läbi 3 aastaga koos kandidaaditöö kaitsmisega. Enamikul aspirantidel kulus selleks aasta-paar enam, mida peeri otsekui normiks. Vaid andekas ja töökas aspirant tuli ettenähtud napi ajaga toime.

Trass meenutas. Majanduslikult hästi raske aeg. Olin juba abielus, perekond taga, napist aspirandi stipendiumist ei elanud kuidagi ära. Hakkasin siis kohalikule ajalehele kirjutama kriitilis lugusid kontsertidest ja Vanemuise muusikalavastusest ning populariseerisin teadust. Mõnikord ilmusid need lood minu nime all, teinekord kasutasin Toomas Vainu varjunime. Ajakirjaniku tööd sai tehtud puhtalt kõhu sunnil. Kui järjekordne rahahäda oli käes, siis kiirustasin hommikuti Edasit avama: kas mingi minu lugu on sees? Kui oli, siis tasus juba samal päeval lehe kassas ennast näidata. Toimetaja, kena mees, hindas kohe pärast numbri ilmumist kaastöö ära, nii et pärast lõunat võisid honorarikese kätte saada ja kindlama tundega toidupoest läbi astuda.

Õppejõuks saanuna rahamure taandus tagaplaanile. Nüüd sai minust regulaarne kohvikuskäija. Algas Verneriga, hiljem lisandus ülikooli kohviks peahoone kõrval. Just Verneris kujunes kuidagi juhuslikult välja tuttavate ring, kellega istusime koos vahesaali ehk „omnibussi“ teises kabiinis. Tartu intelligentidega oli kuidagi hästi mõnus kohvikumiljöös suhelda. Meenutan huvitavaid vestluskaaslasi Richard Kleisi, Paul Aristet, Eduard Laugastet ja Ülo Torpatsit ülikoolist. Aga sageli istus meie lauda ka maalikunstnik Elmas Kits, poeet Artur Alliksaar, kunstnik ning luuletaja Aleksander Suuman. Ka Villem Ernitsat võis kohvikus näha. Ülikooli kohvikul kulus omajagu aega, enne kui sai tõsiseks vaimseks konkurendiks Vernerile.

Mul kujunes mingisugune päevarütm, et pärast kell 12 astusin sisse ülikooli kohvikusse, kus kohvitamise juures kohtusin Erast Parmastoga või mõne aspirandi ja tudengiga, kellega olin eelnevalt kokku leppinud. See ei toimunud aga igal päeval. Küll külastasin regulaarselt kella 16-17 vahel Vernerit. Jäi see käik tegemata, siis oli päevast nagu midagi puudu. Lihtsalt tuli kasvõi korraks läbi astuda, vaadata, kes seal on ja kuulata, mida nad kultuurielust kõnelevad. Nii oli see 1960. Aastael ja just talvisel ajal. Sest suviti viibisin ikka Tartust eemal välitöödel ja siis mind Emajõelinna kohvikutes muidugi ei nähtud.

Lõpetuseks mõni sõna H.-V. trassi edasisest karjäärist. 1969. A kaitses ta silmapaistnud doktoritöö lihhenoloogiast ehk samblikuteadusest. 1971. aastast professor, 1975 ENSV Teaduste Akadeemia korrespondentliige, 1979 akadeemik. Enam kui 30 aastat ülikoolis kateedrijuhataja, pärast emeriteerumist 1990. aastate keskel endiselt eesti taimeteadlaste ja ökoloogide nõuandja ja õpetaja. Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kandja. Pikaajaline Eesti Loodusuurijate Seltsi president ja hiljem aupresident.

2002. a trükimusta näinud H. V. Trassi raamatus „Üksi ja ühes“ on ta oma üliõpilaspõlve kokku võtnud järgmiselt: „Tudengiaastad 1947–1952 olid rasked, aga tagantjärele mõteldes ka ilusad. Oli palju laulu, õlleõhtuid, kauneid tudengineide, aga peaasi – vaimustavat töötegemist ja õppimist. Tegelik argielu möödus loengutel, raamatukogudes, muuseumides, instituutides, laborites, välitöödel. Lugedes, ja mõteldes loetu üle, õppides, kaheldes endas ja ümbritsevas, tõelist nooruslikku rõõmu tundes igast pisimastki edust – esimesest avaldatud artiklist vastuvõetud armuavalduseni välja.“

Eks ole kenasti öeldud, nostalgiliselt küll, aga siiski …

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 27/04/2017 10:36:32



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.29158782958984