Küsitlus

Milline Tartu kõrgkool on sulle armsaim?

Kuiv seadus ja selle tagajärjed 1920. aastatel

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Pärast I maailmasõda kehtestasid mitu riiki joomarlusest jagusaamiseks nn kuiva seaduse.

Selle poolest paistsid silma just Põhjamaad: Norra, Island, Soome, osalt Rootsigi. Pärast pikka arupidamist ka mõjuvõimas USA, kus vastav keeld hakkas kehtima 1920. a 16. jaanuarist. Venitamine võimaldas asjast huvitatuil luua rohkeid alkoholivarusid ning organiseerida salakõrtse ja nende regulaarset varustamist kangema kraamiga. Loodeti rahulikku ja karsket aastakümmet, saadi aga hoopis vastupidine – kärarikas ja elunautimisele pühendatud. Õitses gangsterlus ning põrandaalune alkoholiäri, laienes salaviina ja igasuguste, eriti ebatervislike surrogaatide tarbimine.

EW-s oli Vabadussõja ajal ja järel – ajaliselt 1919. a ja 1920. a 1. poolel samuti kehtinud keeluseadus. Paraku tõi see kaasa laialdase salaviinaga sahkerdamise ja puskariajamise, mida maamehed olid ilmasõja aegu õppinud vene soldatitelt. Karskusseltsid hakkasid lööma hädakella ja nõudma kuiva seaduse pikendamist ning selle rangemat elluviimist. Asi tuli arutamisele Asutavas Kogus, kus peeti mõistlikuks kehtestada alkohoolsete jookide tootmise ja müügi osas riigi monopol. Kompromissina hakati viina müüma tasuliste ja nimeliste tšekkide alusel enam kui 20-aastastele meeskodanikele (ilmne naiste diskrimineerimine). Kuus sai tšeki eest osta 1 toobi ehk 1,2 l 40kraadist viina. Järgmisel aastal tõsteti tšeki hinda ja suurendati kogust 2,5 toobini. Nii loodeti piirata salaviinaga sahkerdamist ja samagonni ajamist. Viina müük tšekkide alusel püsis 1926. a alguseni, kusjuures restoranides ja einelaudades pakuti kohapeal tarbimiseks joovastavaid jooke vabalt, st ilma tšekkideta.

Järeleandmised riigi alkoholipoliitikas andsid endast peagi tunda. Joobes taaruvate meeste ja noorukite hulk tänavatel suurenes märgatavalt, korrarikkumiste arv kasvas. Sageli õigustati alkoholi liigtarvitamist väitega, et sõjakoledustest kannatada saanute närvid vajavad ravi, vähemalt tuimendamist ja kõige kättesaadavam vahend selleks ongi alkohol. Vastasel korral hakatavat kasutama kokaiini, milline meelemürk just Judenitši valgekaartliku väe ohvitseride kaudu ka Eestis kiiresti levis. Seda küll peamiselt rahakates ringkondades.

Samal ajal oli piirituse tootmine noorele vabariigile üks tulusamaid valuutaallikaid. Tartu rahulepingu kohaselt saadi Venemaalt tagasi 5 vagunit sinna evakueeritud viinatehaste aparatuuri. See võimaldas alustada juba suuremates kogustes piirituse tootmist. Algul Tallinnas, hiljem ka Tartus. Väiksemad laevad vedasid oma mulksuvat lasti välisturgudele mere taha. Soome loomulikult salaja, Läänemere lõunarannikule aga juba täiesti seaduslikult. Juhtus sedagi, et piirituselaeva last laaditi mõne Eesti sääre varjus ümber rannameeste paatidesse ja toimetati juba salaviinana mandrile tagasi. Siin kasutati mitmeid nõkse piirivalve ja politsei altvedamiseks, et kraami tarbijateni toimetada. Üks selliseid oli kahekordsete seintega piimanõude konstrueerimine. Avasid kaane ja piim loksus vastu – ei midagi kahtlast või keelatut. Aga kinnitusvitsal oli väike kruvi, mis varjas piirituse juurde viiva ava.

Ka ajalehtedes arutati alkoholiprobleemi lahendamise variante. Päevaleht soovitas teha vahet poissmeeste ja naisemeeste vahel. Vallalistele antagu viinatšekke alates 30. eluaastast, abielus olijatele 40ndast. Erand tehtagu sõja läbi teinud sõduritele, eelkõige ohvitseridele, kelle suhtes vanusepiiri ei kehtestata, „sest et nende närvid kõige enam kannatanud on ja nemad seda ära on teeninud“. Meie tolleaegse karskusliikumise juhid olid hoopis teisel seisukohal, kuid sellest juba järgmistes pajatustes.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 02/08/2017 20:51:58



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.27870893478394