Karskusliikumine kogus ka Eestis jõudu

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Äsja sõjast väljunud ja oma alkoholipoliitikat otsiva EW avalikus sõnas lõid sekka tolleaegse karskusliikumise käilakujud eesotsas autoriteetse Peeter Põlluga (1878–1930).

1902. a 20. veebruari Postimees avaldas juhtkirja kohal Vanemuises peetud Põllu kõne, mis oli Eestis kujunenud olukorra hindamisel õige kriitiline. „Tsaariajal oli karskusliikumine haritumaid eestlasi koondav üritus, mis nägi ideaali rahva karskuses. Nüüd on meil iseseisvus käes ja paraku pööre halvemale seisukorrale sündinud. Intelligents ei võta karskust enam nii tõsiselt kui varem. Avalikkudel, isegi ametlikel pidudel peetakse joovastavate jookide tarvitamist päris korrasolevaks asjaks, kuigi ametlikult alkoholi keeluseadus veel maksab. Koguni nõutakse suu ja sulega alkoholi müügi vabaksandmist.
Varem olid meie haritlased pealtvaatajad, kes nägid, kuidas võõrad ametnikud riigipirukat närisid. Nüüd tahavad nad juba ise maitsta. Nende kultuuraline tase on veel madal, nende huvid on peamiselt ainelised, materiaalsed: söök, jook ja erootika. Eks Siurugi aita sellisele hoiakule kaasa. Lisandub sõjaaegne närvide pingutus, erutus, mida tuleb kunstlikkude abinõudega tuimendada.“

Astudes otsustavalt välja salaviina ajamise ja viinamüügi vabaksandmise vastu, väitis Põld, et EW annaks selle sammuga kogu karskusetööle kõlbelise hoobi. Ta lõpetas õige poeetiliselt: „Kui tahame siin, idast ja läänest tulevate mõjude ristumiskohas rahvana püsima jääda, siis peame alkoholi võitma. Ja meie võidame alkoholi, mitte alkohol meid. Kui oleme juba iseseisvaks saanud, siis näitame ka, et kultuuraliselt oma kodumaad orjusse ei taha anda. Ainult võidelda on tarvis, järelejätmata võidelda, kuni viin apteegis kihvtide kappi on tõrjutud, kus ongi tema õige koht.“

1920. a novembris, pannes peahoone 5. auditooriumis aluse üliõpilaste karskusühendusele, rõhutas ülikooli kuraatori ametit pidav P. Põld, et just noored peavad seltskonna vabastama joomakommetest, mille jälgi võib ka Tartus ikka enam näha. „Meie Vanemuine on joomapaigaks muudetud. Haritlased taaruvad linna tänavatel. Pidudelt kantakse paremaid mehi välja. Nii mees- kui naisüliõpilased joovad endid laua alla või löövad purjuspäi avalikke lahinguid. Seepärast on karskusliikumine meile sotsiaalne kohustus. Siin ei saa külmaks jääda ega kõrvale hoida.“ Karskusühenduse esimesteks liikmeteks astusid sel koosolekul 6 õppejõudu ja 33 üliõpilast. Nii pandi alus karskusliikumisele üliõpilaskonnas, millele mõne aja pärast lisandus noorsoo karskusliit. Ainult et vanemad, juba tsaariajal karskusliikumist juhtinud mehed ei pidanud uue generatsiooni juhtpositsioonile tõusmist mitte kõige õigemaks.

Ülimalt aktiivne noor poliitik ja rahvusvahelise haardega karskustegelane Villem Ernits (1891–1982) pingutas paraku mõneski osas üle, pööramata esinemistel tähelepanu nii oma käitumise kui rõivastuse „salongikõlbulikkusele“. Ta toonitas, et üliõpilased kui rahva kõige arenenum osa peaks just karskuses olema teistele eeskujuks, aga ometi ei ole. Selles olla suuresti süüdi just korporatsioonid, kes püüavad koolidistsipliini köidikutest alles vabanenud noori mehi oma „vabaduste võrku“, kus neid õpetatakse esimeses järjekorras alkoholi pruukima.

Loomulikult kutsus see esile korpide vastusüüdistusi ja ümberlükkamisi, mis karskusliikumisele suurkoolis küll kasuks ei tulnud. Aga ei suretanud ka välja. Elas tasapisi edasi ka pikaleveninud 1930. aastate alguse majanduskriisi tingimustes, mil paljudel tudengitel oli probleeme kõhu täissaamisegagi. Joovastavatele jookidele ei jäänud kuigi palju üle.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 09/08/2017 19:33:30



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.26653003692627