Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

1930. aastate keskpaigast hakkasid ikka enam sassi minema Tartu suurkooli ja vabariigi valitsuse vahekorrad.

Juba varem oli mõlema linna sulemeeste vahel käinud põhimõtteline vaidlus: kas nii väike rahvas ja riik nagu Eesti vajab ühte või kahte vaimuelu keskust. Tallinlased toonitasid vajadust jõudude ja võimaluste koondamisele pealinna. Tartlased olid kahe keskpunkti poolt. Üks neist esindaks Põhja-Eesti, teine Lõuna-Eesti rahvuskultuuri, tooks esile ja arendaks nende eripärale tuginedes eestlaste kultuuri tervikuna. Lasti lendu sarkastiline ütlus „pealinnast“ ja „peaga linnast“.

Vastuseisu tugevdas veelgi nn haritlaste üleproduktisoon. See oli ilmnenud juba 1920. aastate 2. poolel, saavutades haripunkti suure majanduskriisi aegu. Noored mehed lõpetasid küll ülikooli ja said diplomi, kuid ei leidnud kuidagi sellele vastavat ametikohta. Sageli istusid neil ees, seda vabariigi algusest peale, kõrghariduseta, kuid heade tutvuste ning sidemetega tegelased. Vabadussõjalased leidsid haritlaste nooremas generatsioonis rohkelt pooldajaid just tänu lubadusele lüüa võimule saades riigiametites plats „vanadest kändudest“ puhtaks.

Tolleaegse hariduselu suunajad soovitasid „haridususku eesti perekondadel“ minna oma võsukeste karjääri planeerides üle gümnaasiumi-ülikooli mudelilt algkooli-kutsekooli mudelile. Omandatud amet tagavat kindla peale nii korraliku töö kui töötasu. Tuleb tänapäevalgi tuttav ette, kuigi selliste soovituste mõju jäi ka siis õige marginaalseks.

Poliitiliselt oli Tartu Jaan Tõnissoni kodulinn ja peamine kants K. Pätsi kehtestatud „vaikiva ajastu“ perioodil pealinna võimukandjate pideva surve all. Juba 1934. a suvel viidi riigivanema dekreediga seni Tartus tegutsenud riigikohus (muide, samas majas, kus praegu on J. Poska gümnaasium) üle Tallinna. 1935. a suvel võeti ajalehe majanduslikele raskustele viidates riigi kontrolli ehk sekvestri alla ajaleht Postimees ja opositsioonis olnud J. Tõnisson tõrjuti toimetuse tööst täiesti kõrvale.

1934. a septembris oli ülikooli juures avatud tehnikaosakond, mis aasta hiljem muudeti omaette teaduskonnaks. Seal leidsid tööd ja leiba mitme teise teaduskonna õppejõud ning ametnikud. Paraku kujunes nende tööperiood Tartus õige lühikeseks. Tallinna linnavalitsus ja mitmed sealsed mõjukad seltsid ning isikud saavutasid, et uus teaduskond toodi üle Tallinna kui hoopis suuremasse tööstusliku ning majanduspotentsiaaliga linna. 1936. a sügisel muudeti siinne tehnikum kõrgkooliks Tallinna tehnikainstituudi nime all. Lisaks sellele viidi Tallinna ka ülikooli keemiaosakond, see tekitas Tartu akadeemilistes ringkondades palju pahameelt – keemia õpetamine oli mitmele osakonnale õppeplaanides ette nähtud ja seepärast Tartus hädavajalik.

Valitsuse taoline tegevus kutsus esile ülikooli juhtkonna ägeda protesti. Seda ei võetud aga Toompeal kuulda. Riigivanema dekreediga muudeti kehtivat ülikooliseadust nii, et uute teaduskondade ja osakondade avamine võis toimuda üksnes valitsuse korraldusel.

Peaaegu samal ajal kaotati ka ülikooli majanduslik autonoomia. Ülikooli nõukogult võeti ära mitmed senised õigused otsustada suurkooli majandamise üle. Need läksid haridusministrile, kes saatis asju korraldama uue ametimehe nimetusega majandusdirektor. Vastusammuna esitasid rektor J. Kõpp ja prorektorid H. Kruus ja H. Perlitz ülikooli nõukogule lahkumisavalduse, mille aga nõukogu rahuldamata jättis, asudes Tallinna võimudega läbirääkimistesse. Et mitte vahekorda tartlastega ülemäära teravaks ajada, tehtigi Toompeal mõningaid järeleandmisi ning rektoraat jätkas tegevust. Lootuses, et ettevalmistav uus ülikooliseadus tagab siiski akadeemilise autonoomia.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 06/09/2017 21:56:31



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.23699998855591