Sügis 1936 – Tartu tudengid protesteerivad

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Pealinna võimude ja Tartu ülikooli vastuolud „vaikival perioodil“ peegeldusid õige emotsionaalselt ka üliõpilaskonnas.

Korporatsioonidesse ning seltsidesse koondunud noored – kokku umbes pool kõigist õppijatest – ning organisatsioonidesse mitte kuuluvad nn „metsikud“ moodustasid avalikku arvamust küllaltki mõjutava kogumi. Ülikooli akadeemiliste vabaduste ja autonoomia kärpimine oli neile vastukarva, millest anti ka märku. Seda enam, et kitsendused puudutasid ka üliõpilaskonda ennast.

Nimelt lõpetas valitsus üliõpilaste senise esindusorgani edustuse tegevuse, kuna seal puuduvat vajalik üksmeel, korporatsioonid ja seltsid kemplevad omavahel ja akadeemiline noorus kippuvat kritiseerima nii riigivanema kui valitsuse tehtud muudatusi. 1936. a 2. oktoobril oli vendade Heldur ja Ilmar Tõnissoni algatusel umbes 200 tudengit korraldanud meeleavalduse akadeemiliste vabaduste toetuseks. Kui sellele järgnes edustuse likvideerimine, peeti 16. oktoobril peahoones uus manifestatsioon, milles olevat osalenud pool tuhat tudengit. Enamik neist seltside liikmed. Lauldi Gaudeamust ja peeti kõnesid. Peahoonest suundus ligi 200 noort raekoja ette, kus protestimeeleavaldus jätkus, kuni politsei sellele lõpu tegi. Sündmustest osavõtnute meenutuste kohaselt olla seejuures juhtunud seik. Seadusesilmade karmi käsu peale kohe laiali minna, hakanud tudengid laulma riigihümni, mille peale võtnud kordnikud ja konstaablid valvelseisangu ja tõstnud eeskirjade kohaselt käe vormimütsi sirmi juurde.

Asi lõppes rahulikult. Küll kutsuti rektor kohe Tallinna aru andma ja tal kästi tudengitele ametlikult teatada, et „kõik teadus- ja õppetööd häirivad esinemised, samuti igasugused meeleavaldused on valjusti keelatud“. Muudatusi tehti ka koostamisel olevasse uude ülikoolide seadusesse. Kõiki üliõpilasorganisatsioone tuli nüüdsest nimetada konventideks. Keskorganiks kuulutati esindus, kuhu iga konvent pidi saatma ühe esindaja 40 liikme kohta. Järelevalve kasvatustöö üle pandi üliõpilaskonna kuraatorile, kes valiti õppejõudude hulgast ja kelle kinnitas ametisse haridusminister.

1. jaanuarist 1938 hakkaski kehtima uus ülikooliseadus, mis käis ka Tallinna tehnikaülikooli kohta. Varem oli rektori ja prorektorid valinud ülikooli valmiskogu kolmeks aastaks. Nüüdsest nimetas rektori ametisse vabariigi president ja seda viieks aastaks. Ühtaegu tugevdati tunduvalt rektori võimu ja volitusi. Esimeseks ametiajaks määras riigihoidja K. Päts kohale mitte ainult rektori, vaid ka prorektorid ja dekaanid. Rektoriks sai teoloog Johan Kõpu asemele taimefüsioloogia professor Hugo Kaho (1885–1964), prorektoriteks geograaf ja majandusteadlane Edgar Kant (1902–1978) ning haridusprorektoriks loomaarstiteadlane Elmar Roots (1900–1962).

Vaikne nurin toimunud autoritaarsete muudatuste vastu jätkus kahel järgmisel aastalgi. Rahvusülikooli 20. aastapäeva puhul kirjutati ajakirjas Üliõpilasleht pealkirja all „Meie võim on meie vaim!“: „Võim surub maha ja tallab põrmuks oma raske terasega kõike, mis talle satub ette. Ent hävitada vaimu – seda ei suuda ta kunagi.“

Samas meenutati rahvusülikooli suurt panust Eesti ühiskonda ja kultuuri. 20 aasta jooksul oli suurkooli lõpetanud 5700 isikut, neist 4200 meest ja 1500 naist. Ehk 32,2% immatrikuleeritute koguarvust. Mis võinuks ju paremate majanduslike tingimuste korral olla mõnevõrra kõrgem, aga saavutus seegi. Sest tegemist oli nii õppejõudude kui üliõpilaste poolest ikkagi tõelise rahvusülikooliga, samas laialdaste rahvusvaheliste sidemetega alma mater’iga.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 13/09/2017 21:24:16



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.26072692871094