Õpetusi, kuidas näitemängu teha

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

1904. a ilmus Valga linnas kellegi A. Rühka koostatud 40leheküljeline brošüür pealkirjaga „Lühike näitemängu õpetus“, mis oli mõeldud nii algajale näitlejale kui tüki lavaleseadjale algõpetuseks. Sest nagu elu näitas – huvilisi ju leidus, aga nende oskused avaliku etenduse andmiseks olid õige kasinad või puudusid hoopiski. Selle lünga täitmiseks oligi trükis suunatud.

Koostaja alustab koolmeistri moodi manitsustega: „Mõned mõtlevad, et näitemängus kõiksugu tempusid ja vigureid tehakse, nii et see olla üks rahvalt raha väljapetmise värk. See ei ole mitte õige. Näitemängust võib inimene elama õppida, võib viisakust ja peeneid kombeid õppida, võib mõistlikku majapidamist õppida.“ Ja siis täie rõhuga: „Näitemäng on elukool, ta on piltlik haridus, mis elutarkust ja ühtlasi ka lõbu pakub.“

Edasi minnakse juba tolleaegse isetegevusliku teatritegemise juurde. Autor tõdeb, et meie seltsides ei ole näitlejad mitte palgalised, vaid priitahtlikud näitekunsti harrastajad. Võõrkeelse sõnaga diletandid, kes aga mõnigi kord omas asjas päris kunstnikkudest palju maha ei jää. Iga näitemäng nõuab isesugust sisseseadet, riideid, tarbeasju ja tegelasi. Samuti avarat lava, kuhu ka näiteseinad ära mahuvad. Vastasel juhul võib kogu lugu maitsta mageda supi taoline.

Olgu linnas asi, kuidas on, aga maal võime teinekord näha tühipaljast tembutamist, mis kurbmängu naljamänguks ümber muudab ja rahva laginal naerma paneb, nii et isegi osalised naerma hakkavad. Seepärast soovitus – mängimiseks valitagu ikka sarnased lihtsad tükid, mis niihästi ettekandmise kui ka sisseseade poolest üle jõu ei käi.

Kulisse ehk näiteseinu olgu nii palju, et nad näitelava tagumise ruumi kinni kataksid. Neid tuleb kinnitada poolvinklis näitelava äärega ja nii, et nende vahele mõned valgust andvad lambid ära mahuvad. Lampe peab olema ridamisi ka lava esiküljel. Nende valgus ei tohi aga paista vaatajatele silma – seepärast tuleb lüüa lampide ette küllalt lai laud.

Lisan omalt poolt – elekter oli alles sedavõrd uudisasi, et seda said kasutada vaid mõned moodsamad teatrimajad suuremates linnades. Väikelinnades ja maal tuli näidelda õlilampide kasinas valguses. Õigemini hämaruses. Prožektorite punktvalgus puudus. Küll oli suur tulekahju oht kogu rajatisele ja tolleaegset kleidimoodi silmas pidades ka naisosatäitjatele. Seepärast pidid pritsimehed koos piisava veevaruga lavataguses kitsikuses pidevalt valvel olema, kus nad alatasa teistele ette jäid.

Nüüd aga jälle A. Rühka õpetused. Näitelava põrand olgu ikka nii tehtud, et see astumisel kolinat ei sünnita, mis niihästi näitlejat kui pealtvaatajat eksitab. Hoiduda tuleb saalis toolidega kolistamisest. Selle poolest on pikad ja küllaltki laiad istepingid sobivamad.

Eesriie säetagu nõnda, et ta nööridega tõmmates üles ja alla käib. Riidekangas olgu sedavõrd lai, et näitelava vaatajate silma eest täiesti kinni katab. Ees keskel seisku pealt ümmargune madal etteütleja kast, kus sees inimene vabalt istuda saab. Seejuures võivad ta jalad näitepõranda all olla. Kast olgu seest vildi ehk paksu villase riidega üle löödud. Siis ei kosta etteütlemine mujale kui lavale.

Edasi tulevad nõuanded ja soovitused nii etteütlejale kui sissesaatjale, kelle tegutsemisest oleneb suurel määral etenduse ladus kulg. Neist A. Rühka õpetustest aga juba järgmises pajatuses, mis eelkõige suflööridele ja taidlusnäitlejatel adresseeritud.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 01/11/2017 22:12:23



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.25340986251831