Küsitlus

Kas oled näinud toidukullereid liikluses sigatsemas?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Seda nii kaks aastasada tagasi, ajal, mil pärisorjuselt toimus üleminek teoorjusele ja üksikutel vagudel hakati kasvatama uudisasja kartoflit.

Kuigi põlluharijad ja loomakasvatajad tegid päevast päeva rasket tööd, oli nende toit küllaltki üksluine ja kehv. Seda just sagedastel ikaldusaastatel, mil vähesele leivajahule tuli lisada sammalt, puukoort, urbi ja pihlakamarju. Aganaleiba küpsetati ka korraliku saagi puhul. Üksnes jõuludeks ja ülestõusmispühadeks, samuti pulmadeks tehti leiba puhtast jumalaviljast, st aganatest vabastatud teradest. Muidu söödi ikka kurku kraapivat aganaleiba, mis oli põhitoit. Vanasõnagi kinnitas, et rukkileib on toidulaua peremees.

Leiba küpsetati suures reheahjus ja ikka mitmeks nädalaks ette. Vana tava kohaselt olid leivad ümmargused pätsid, mis kaalusid õige palju. Tavaliselt nii 6-12 kg ringis. Ovaalse kujuga pätsid ilmusid oma poolteist sajandit tagasi ja olid tublisti kergemad. Nendest oli peremehel, kellele kuulus kohustus ja õigus lauas leiba jagada, ka hoopis hõlpsam paraja paksusega viilusid lõigata. Taigna ülejääkidest valmistati lastele väikseid kaapekakke, mida küpsetati kaldu pandud lamedal kivil ahjusuu kuumuses. Meie tänapäevaseid väikseid pannkooke peavad etnoloogid kunagiste kakkude järglasteks. Odrajahust küpsetati sepikut, mis äsja ahjust võetuna oli talulastele lausa maiuspalaks.

Liha oli talupere toidulaual õige harva. Peamiselt sügisel, mil oli aeg nende loomade tapmiseks, keda ei suudetud või tahetud üle talve pidada. Aga ka jõulude aegu sai pere liha ja lihasaadusi – kasvõi verivorstide näol – suuremas koguses maitsta. Liha – olgu see siis küpsetatud, praetud või supi see keedetud, jaotas peremees oma käega ja äranägemist mööda. Tublimale töötegijale ikka suurem ja rasvasem tükk. Enamik sügisel tapetud rammusatest sigadest soolati sisse tündritesse, et liha jaguks kevadeni. Öeldi, et egas pekk olegi see päris toit. Ainult abiline teiste roogade valmistamisel.

Kuigi metsloomade küttimine oli mõisnike ainuõigus, sattus talvel mõnigi jänes ka maameeste püügipaeladesse või metskits noole ette. Siis sai nädalavahetusel eestlanegi ulukipraadi maitsta. Ka kala söödi meelsasti, kui ainult saadi. 19. saj algusest levis soolasilk, mida käidi rannas kaluritelt vilja vastu vahetamas. Jõukamates peredes pakuti isegi linnast ostetud soolaheeringaid. Rannikurahval aitas kala mitmestki näljahädast kergemini üle saada.

Teine tähtsam toit leiva kõrval oli puder. Tavaliselt poolvedel jahupuder, ka kördiks kutsutud. Või hoopis tugevam odratangudest keedetud ja hautatud. Oli kombeks, et sellise pudruga kostitati peret kesknädala ja laupäeva õhtuti. Võitükk või sularasv silmaks keskel, kuhu siis sööjad kordamööda oma puulusika pistsid. Teisest kausist võeti pudru juurde kooritud hapupiima. Vähesest piimast saadud koor kulus või valmistamiseks.

Tangupuder oli ka omamoodi rituaalne roog. Seda tuli kostiks kaas võtta, kui mindi naabrite poole kaetsile – vastsündinut üle vaatama ehk kaema. Vanasõnagi tõdes: „Inimese kogu elu jääb kahe pudru vahele. Pudruga tuleb ta siia ilma, pudruga läheb siit ära.“

Teravilja kõrval andsid talurahvale toidulisa veel herned ja põldoad ning kapsas, mida hapendati talviste lihasuppide tarvis. Lõuna-Eestis kasvatati rohkem kanepit. Ikka kiu- ja õlitaimena, millel narkootiline toime puudus. Küll kasutati kanepiseemneid pudru- ja leivamäärde tembi valmistamiseks. Setumaal küpsetati koguni kanepipirukaid ja seemnete pressimise jäägid sobisid hästi loomadele andmiseks. Põhiliselt oli kanep oma hästi tugeva kiuga siiski tooraineks köite, kalapüügivõrkude ja vastupidava kanga valmistamisel.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 05/04/2018 10:30:15



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.29956102371216