Küsitlus

Kas oled näinud toidukullereid liikluses sigatsemas?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Raske tööga saadud toitu suhtuti suure lugupidamisega.

Pere sõi koos ja pikas söögilauas pidi valitsema kindel kord. Mingit laste vallatust söömise juures ei lubatud. Laua otsas istus pereisa, külgedel vanemad inimesed. Toit toodi lauale suurel puust liual või savikausis, millest siis kõik kodalased kordamööda oma puulusikaga võtsid. Arvukama pere puhul võis toidunõusid olla ka mitu.

Kuna lapsed ei küündinud istudes toiduni, tuli neil süüa püstijalu. Igal täiskasvanud sööjal oli oma nuga. Kahvlite asemel kasutati puust voolitud terava otsaga orke. Neil olid erinevad märgid, nii et igaüks leiaks liuast talle määratud lihatüki kergesti üles.

Leiba lõikas kõigile pereisa, hoides suurt pätsi vastu rinda. Meestele paksem, naistele ja lastele õhem viil. Juhtus leivapala maha kukkuma, tuli see kohe üles võtta ja leivale suud andes temalt andeks paluda. Pätsi ei tohtinud panna toidulauale nii, et lõigatud ots jääks ukse poole. See pidi tulevikus viima leiva tarest välja. Samuti ei sobinud asetada pätsi selili, nii et ümar pool alla jääks. Siis pidid tüdrukud kergesti ülekäte minema.

Juhtus söögi ajal keegi võõras tarre astuma, ütles ta teretuseks „Jätku leiba!“, millele vastati „Jätku tarvis!“, „Head isu!“ soovimine oli mõisarahva kõnepruuk. Eesti maarahval oli isu niigi hea, jätkunuks ainult suupoolist selle isu kustutamiseks.

Põhilisi söögikordi kogu perele oli suvisel ajal tavaliselt kolm, talvel kaks päeva kohta. Välistöödel kodust eemal (mõisatööl, pikkadel voorisõitudel) tuli leppida kaasavõetud leivakannika ja muu külma suupoolisega. Kuiva toidu kõrvale rüübati õllerabast hapendatud kalja ehk taari. Seda oli lihtne jätkata, lisades aeg-ajalt lähtrisse joogivett juurde. Istudes küllaltki pikal lõunatunnil – veoloomad vajasid ju puhkust ja toitmist – leiba võtma, võeti alati müts peast ja söödi kiirustamata, et seejärel põllupeenral pikutades „leiba luusse lasta“. Ütlus, mis on püsinud vanema rahva seas tänapäevani.

Üksluise, lahja ja napi toidu vahelduseks armastati peopuhkudel kõvasti juua ja süüa. Näiteks pulmades, mis kestsid ikka 3 päeva, jõukamates peredes kauemgi. Arvukatele pulmalistele kulus rohkem toidupoolist kui kehvemal perel jagus. Toidulisa ehk pulmakoti kaasavõtmine oli üks vastastikuse abistamise levinud moodus. Kotti tuli panna pool keedetud seapead, 2–3 pätsi head leiba, pütike putru ja ankur õlut. Peiukodus pandi esimesena lauale just seapea, kõrvgi küljes. Selle äralõikamisega seostusid mitmed naljad. Pruudikodus istusid pruut ja peigmees kõrvuti söögilaua keskel, kuhu peiupoisid ja pruuttüdrukud neile valitud palu maitsmiseks ulatasid. Sõid õige tagasihoidlikult, sest komme nõudis, et noorpaar püsiks oma kohal, kuni kõik olid lõpetanud. Aga see võttis aega, poolpurjus pulmalistel ei olnud kuskile kiiret.

Teisel päeval jätkusid pulmad mehekodus. Noorpaarile ulatati või ja soolaga ülepuistatud leivaviil. See lasti murda võrdselt pooleks. Mõnel pool pakuti veel suppi, mida tuli süüa ühe ja sama lusikaga ühest kausist. Teinekord oli vigurlusikal ühe varre otsa nikerdatud kaks lohku, mistõttu sõbralik koossöömine kujutas endast üht pulmanaljadest.

Kolmanda pulmapäeva pärastlõunal pakuti külalistele kas lahjat kapsasuppi või seasabasid. See oli märguandeks, et pulmatoidud lõppemas ja aeg hakata kojusõiduks hobust vankri ette rakendama. Ülemäärasest õllepruukimisest purjus mehed muidugi jaurasid vastu, aga siin jäi naiste sõna peale ja ohjad nende kätte. Nii et äpardusteta kojujõudmine – pealegi olla hobusel endal 5-aastase lapse aru – oli tagatud.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 12/04/2018 08:55:55



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.29567909240723