Süsimust analüüs puhtast kurjusest

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Sage joomine ja suitsetamine pole kaugeltki õudseimad tegevused, mida alaealine külastaja laval näha võib. Heikki Leis

Sadamateatris staaride plejaadi esitatav hitt-teos “Härra Biedermann ja tulesüütajad” suudab klišeedest hoiduda ja selle asemel inimloomuse põhialustesse süübida.

Lavastaja Ain Mäeots nimetas Max Frischi 1958. aastal sündinud suurteost pikema jututa läinud sajandi kümne parima draamalavastuse hulka kuuluvaks. “Lugu on üles ehitatud nii musta komöödia kui trillerina, kui üldse mingeid žanrimääratlusi kasutada saab,” vihjas ta, et säärase kombinatsiooni lavale toomine on tõeliseks väljakutseks.

Täiskasvanute prussakad

Kenas ja korralikus linnakeses tungivad Gottlieb Biedermanni, heal järel oleva kodanlase majja kaks mitte just kõige paremate kavatsustega tüüpi, kes pererahva ümber sõrme keeravad. “Tükk räägib manipuleerimisest ja sellest, kui kaugele sellega võib minna. Tuleb tõdeda, et inimvõimed on piiritud,” selgitas Mäeots.

Lavastaja võrdles kutsumata külaliste korraldatud janti täiskasvanute versiooniga kuulsast multifilmist “Kass Oggy ja kurja prussakad”. Meie silme all toimub osav manipulatsioon kergeuskliku inimesega, kellele antakse kõik vihjed, et tõde avastada, ent kes kõigest hoolimata otsustab kangekaelselt end edasi petta. See on lugu kõigist neist inimestest, kes keelduvad tunnistamast neile vastu vaatavat tõde ning loodavad pead liiva alla peites sellega kohtumisest pääseda

Näidendi teeb Mäeotsa sõnul eriliseks ning igal ajal ja igal pool mängitavaks just see, et siin on tohutult palju võimalusi tõlgendamiseks. “Nõukogude ajal mängiti siinpool raudset eesriiet seda tükki väga palju ja käsitleti seda just fašismivastase näidendina, mida võib ka teha,” meenutas ta. “Aga võib ka vastupidi marksismi ja töölisrahva kilbile tõstmist näha.”

Islamit ei narri

Siiski tõdes Mäeots, et tüki sidumine konkreetse ideoloogia tähendab selle mõju pihustamist. “See teeb ta kohe väiksemaks ja lõdvemaks, kui üritada kellelegi sellega ära panna,” hoiatas ta. “Tegelikult räägib lugu sellest, mis juhtub inimesega, kes puutub kokku absoluutse kurjusega. Olgu ta kommunism, islam või mis tahes silt on ärakasutamiseks võetud.”

Mäeots lisas veel, et kuivõrd ta ise on väga islamikriitiline, olnuks äärmiselt lihtne tulesüütajad (Ott Sepp ja Riho Kütsar) tänapäevasteks muslimiterroristideks muuta. “Aga see oleks ilgelt nõme ja banaalne,” põrutas ta. “Selle asemel räägib tükk asjadest olemuslikult ja väga julmalt.”

Nii saab peaosa kehastav Aivar Tommingas (“Ma ei tea Eestis teist näitlejat, kellel on ühelt poolt tohutu koomiline potentsiaal ja samas tõsiseltvõetavus.”) küll aru, et temaga vist manipuleeritakse, ja püüab sellest ka kuidagi välja rabeleda, aga mässib end hoopis üha rohkem sisse. “Kurjusega diile teha ei saa ja enda piire peab tundma, kuigi iga inimene ikka loodab, et äkki tal õnnestub vastaspool ära petta,” rõhutas Mäeots. “Nii tekibki kohutavalt naljakas tükk.”

Verega harjunud

Visuaalse poole pealt pidi lavastaja tõdema, et mis oli hirmus ja õudne 60 aastat tagasi, seda enam pole. “Seetõttu on meie lavastus algtekstist šokeerivam – andku kadunud Max Frisch mulle andeks, et ma olen suvatsenud sinna mõned stseenid juurde kirjutada, aga meie meelest tükk ainult võidab sellest,” lausus ta.

Ametlikult on tükk kuulutatud alla 14-aastastele mittesoovitavaks, ent ometi kinnitas Mäeots, et võttis tosin aastat ilmas elanud poja esietendusele kaasa küll. “Tänapäeva kümneaastased vaatavad sarja “Walking Dead” ning ekraanil näevad nad verd ja õudusi kaugelt suuremas plaanis kui meie tükis,” teadis lavastaja. “Küll ei ole nähtav vaimne terror päris kümneaastastele jõukohane, aga eelpuberteedik vast midagi juba mõikab.”

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 10/05/2018 09:36:28



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.27517604827881