Küsitlus

Keda usud?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Omamoodi rahvalik ärikeskus, mis hõlmas terve kvartali Poe ja Kauba tänava vahel ja mille taasrajamisest, muidugi nüüdisnõuete kohaselt ja samas laiuva haljasala väärtust silmas pidades on viimasel ajal juttu tehtud. Igatahes on põhjust pühendada paar pajatust sellele rajatisele.

Ajaloolaste kinnitusel olnud tegu kogu tsaaririigi kõige läänepoolsema ringpoega, ühtaegu kogu Eesti ala kõige sammasterohkema hoonega. Ümbritses ju passaaži kogu ulatuses 128 dooria stiilis sammastest kujundatud kolonnaad, mille mõjul hakanud tolleaegsed tudengid oma ülikoolilinna kutsuma Emajõe Ateenaks.

Vajaliku raha kaubahoovi ehitamiseks panid kokku kohalikud kaupmehed, ametnikud ning mõned mõisnikudki. Ei riigilt ega linnalt saadud kopikatki. Kesklinna sakslastest kaubahärrad olid koguni vastu. Pelgasid konkurentsi, kundede ärameelitamist. Ometi tehti ehitusmeistrite G. F. W. Geisti ja C. A. Kranhals noorema projekti lausel 1816. a ehitusega algust ja 1819. a oli rajatis põhiosas valmis. Tõsi – 40-st ette nähtud poeruumist läks kohe vaid osa kasutusse, tühje ruume pruugiti ladude ja panipaikadena. Poodnikud olid peamiselt venelased ja juudid, hiljem ka mõned eestlased. Ükski baltisakslane siin oma äri ei avanud. Oleks riivanud kaubahärra väärikust, sest tegemist oli ju lihtrahvale, eelkõige talupoegadele orienteeritud objektiga. Küll olid varmad siin tühjalt seisvaid ruume rentima jaanuarilaadale saabunud võõrad kauplejad. Ikkagi käidav koht, lausa Suure turu nime kandva raekojaplatsi kõrval. Ainult et talvine aastalaat kestis ju vaid kolm nädalat ja siis olid paljud ruumid jälle tühjad.

Vene kaupmehed riputasid oma äri uste kohale suured loomapiltidega sildid, et – nende arvates kirjaoskuseta – talurahval oleks kergem üles leida vajalik pood. Nii olnud seal maarahva kõnepruugis Karu pood ja Rebase pood ja teisigi. Bulgakovi kauplust kutsutud pulgakohvi poeks. Eestlastest taluperemeestel olnud sageli omad sõbrakaupmehed, kelle käest käidi suuremas koguses iga paari kuu järel vajalikku nõutamas. Vankrikere laeti ostetud kraami täis. Kaupmees lasi pisut hinnast alla ja saatis naisperele odava sitsirätiku ning lastele pihutäie maiustusi. Päris koduste tervise ja viljakasvu kohta. Suhtles nagu võrdne võrdsega, kellega sai sõbralikku juttu ajada. Ja seda maarahvas hindas, sest kesklinna poodides ei võetud eesti keeles kaupa küsivat kundet üldse jutulegi. Aga kaubahoovis võeti. Ja kuidas veel. Äri huvides õppisid habemikud vene kaupmehed peagi kohalikku keelt purssima.

Veel nõudis komme kauplemist, küsitud hinnast maha tingimist. Arvati, et kaupmees peab juba oma ameti tõttu rohkem küsima ja ostja omakorda vähem pakkuma. Omamoodi näitemäng, milles mõlemad osalised oma rolli valdasid. Ja sellest ka mõnu tundsid. Mõni ahnem kaubasaks leidis kümneid põhjuseid, miks pakutav kraam järsku kallim oli. Pagarid hinda ei tõstnud. Nendel oli teine nõks – küpsetatud saiakeste ja barankade kaalu vähendamine. Nii et kolmekopikalisest saiast sai vaid paar suutäit võtta. Kuidagi imelikult kähku sai sai otsa. 

Egas kaubahoovi ümbrus puhtuse poolest silma paistnud. Taludest tuldi linna kraami ostma ikka hobuse ja vankriga. Lasipuu külge kinni seotud veoloom jättis sinna ka oma seedimise jäägid. Mida kojamehed küll koristasid, aga siiski …

1848. aastast võisid passaaži külastavad maainimesed lähedal näha veel üht uudisasja: rauast meest kivist posti otsas. Tegemist oli baltisakslasest Vene väejuhi Barclay de Tolly monumendiga. Graniit selle tarvis toodi Soomest, feldmarssali büsti koos militaarsete kaunistustega kujundas skulptor V. Demut-Malinovski. Tegi seda klassitsistlikus stiilis, mis sobis hästi kokku kaubahoovi sammastikuga. Nii et äri ja kunst käsikäes.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 16/05/2018 21:41:36



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.31723308563232