Küsitlus

Keda toetad Sodiaagi gigantide heitlusel?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Pajatan sedapuhku sündmustest, mis toimusid ilmasõja läänerindel täpselt saja aasta eest.

Tänapäeval ei ole mingi probleem tabada rakettrelvaga täpselt mitmesaja kilomeetri kauguselt sihtmärki. Sajand tagasi, kui rakettrelv praktiliselt puudus, tuli kasutada raketisuurtükiväge, mille mürsud lendasid maksimaalselt 30-35 km kaugusele. Ometi läks Saksa inseneridel ja sõjatööstusel korda valmistada ülikahur, millega sai 130 km kauguselt küllaltki täpselt tabada Pariisi kesklinna. Ja seda kaunis pika aja jooksul – 1918. a 23. märtsist kuni 9. augustini. Nelja ja poole kuu jooksul langes Prantsusmaa pealinna kokku 320 mürsku, mis surmasid 256 ja vigastasid 620 inimest. Saksa poolele jäid hiigelkulud (aga sõjatööstusele ka tulud) ja ainulaadne kogemus suurtükiväele.

Nii et rinne püsis Pariisile õige lähedal – pisut rohkem kui saja kilomeetri kaugusel. Ülikahur oli lahtivõetuna paigutatud 24 vagunile ja need sõidutatud ülevalt väga oskuslikult maskeeritud metsa, mille kohal tiirutasid Saksa lennukid. Laske­raud oli 34 m pikk ja selle kaliiber kulus iga lasu järel paari millimeetri võrra. 65 paugu järele asendati uuega, mis tagas jälle tule täpsuse. Pärast iga lasku – mürsk lendas ülikõrge kaarega sihtmärgini 4 minutit – vibreeris toru nõtke ridvana 2 minuti vältel – tuli kahur uuesti välja sihtida. Tulistamise hetkel peitus 60 suurtükiväelast betoonvarjenditesse. Ikkagi uudisasi, mis võis ka omade positsioonil puruneda.

Pariisile tulid esimesed kesklinna langenud mürsud täieliku üllatusena 23. märtsi päikselisel varahommikul. Esialgu arvati, et tegemist on ootamatu õhurünnakuga. Kuid taevas ei olnud ühtegi lennukit, ometi kärgatas iga veerand tunni järel uus võimas plahvatus. Prantsuse lennukid patrullisid pidevalt linna lähikonnas, kuid tulemusetult. Levisid kuuldused, üks fantastilisem kui teine. Raudteejaamad olid üle koormatud – tuhanded tahtsid ohustatud linnast põgeneda. Isegi valitsus kaalus evakueerimist. Õhtuks teatati – tegemist on vaenlase ülikaugete suurtükkide tulega. Päeva jooksul linna langenud mürskudest on saanud surma 15 ja haavata 36 isikut. Paanikaks ei olevat mingit põhjust …

Prantsuse luurel ei läinud kuidagi korda Saksa ülikahuri asukohta avastada. Sest tulistamise hetkel andis kogu rindelõigu raskesuurtükivägi kogupaugu, et maskeerida peamist suudmetule sähvatust. Appi tulid prantslastest matemaatikud, kes mürskude langemiskohti kaardile kandes said kätte hajumise ellipsi, mille pikitelg osutas tulistamiskohale. Varasemad õhufotod näitasid seal metsa suunduvat ja siis järsku kaduvat raudteed, piirkond võeti rindel paikneva Prantsuse raskesuurtükiväe tiheda tule alla, kuid Pariisi pommitamine jätkus.

Kui suve hakul rinne Pariisile veelgi lähenes, paigutasid sakslased oma toru vaid 100 km kaugusele ja suutsid anda tuld juba iga 7-8 minuti järel. Mürsud lendasid Versailles’ini. Kui aga juuli keskel liitlased murdsid rindest läbi, pidi ülirelv koguni nende kätte langema. Nüüd läks sakslastel kiireks. Suurtüki ülesseadmiseks oli kulunud 14 päeva, demonteeriti kogu komplekt aga ühe ööpäevaga ja veeti ohutusse kohta, kust visalt jätkati Pariisi tulistamist. Kuni 9. augustil kell 14 kõlas viimane lask. Siis oli olukord juba sedavõrd ohtlik, et relv tuli peita kuhugi Saksamaale, kust liitlased komplekti ega selle jooniseid-arvutusi üles ei leiaks. Ja ei leidnudki. Küll saadi teada, et sakslastel olnud käsil 200-kilomeetrise laskekaugusega relva konstrueerimine, et hakata Londonit terroriseerima. 1940. a sügissuvel saigi see teoks, ainult et mitte suurtüki-, vaid lennuväe poolt. Luftwaffe pommirahe oli üksikutest mürskudest hoopis hirmsam, kuid inglased ja Inglismaa panid vastu.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 21/06/2018 08:37:50



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.35779190063477