Küsitlus

Keda toetad Sodiaagi gigantide heitlusel?

Pärnu ja Waldhofi tselluloosivabrik

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

19. aastasaja Pärnu oli tuntud kui küllaltki kultuurilembene kreisilinn, kohaliku tähtsusega puidu ja lina väljaveosadam ning sajandi lõpu poole populaarsust koguv avara liivarannaga suvise peesitamise paik.

Sajandite vahetusel hakati aga Pärnut ikka enam pidama kiiresti areneva suurtööstusega linnaks. Seda just veerohke alamjooksuga jõe paremale kaldale kerkinud tsaaririigi – mõnede arvates koguni kogu maailma – kõige suurema ja moodsamate seadmetega tselluloosivabriku tõttu. Vabriku rajajaks ja omanikuks oli Saksa kapitalile kuuluv tselluloositootmise kontsern Waldhof, mille nime kandis ka siinne ettevõte. Tooraine kohalevedamiseks Edela-Eesti ja Loode-Läti metsadest oli ehitatud juba varem kitsarööpmeline raudtee, mille vabriku juures olevat jaama nimetasid eestlased Papiniiduks. Vabriku käikulaskmisel leidis seal tööd tuhatkond nimest. 1903. a oli töölisi juba 2000 ja aastat kümme hiljem üle 3000. Nii et tõepoolest suur ettevõte, mis jäi Eesti alal tegutsenutest alla üksnes Narva Kreenholmile ja Tallinna Dvigatelile – vaguniehitustehasele.

Waldhofi vabriku haare ja sellega seotu paelus tolleaegse ajakirjanduse tähelepanu. Refereerin järgnevalt Tallinna Teatajas 1903. a veebruaris avaldatud pikemat kirjatükki „Pildid Pärnu rannalt“. Selles mainiti, et nii maalt kui merelt linnale lähenejale hakkavad juba kaugelt silma vabriku korstnatest tupruvad kõrged suitsusambad. Peagi võib kuulda pidevalt huugavate aurukatelde ja töötavate masinate monotoonset müra – vabriku toodangu järele on suur nõudmine nii Vene riigis kui välismaal. Siin valmistatud tselluloos rändab laevade trümmides Inglismaale, Iirimaale, Belgiasse, aga ka üle ookeani Argentiinasse, Mehhikosse ja USA-sse.

Tööjõudu jätkub, raskusi on aga neile eluaseme leidmisega vabriku läheduses, kuhu küll igal suvel ehitatakse uusi elumaju. Paraku oma kooli ja lasteaeda ei ole ja vabrikuvalitsus ei pööra sellele ka tähelepanu. Tööliste lapsed on sageli ilma igasuguse hooleta, hulguvad niisama ringi. Palju töölisi elab Pärnus, kust tööletulek võtab neil ligi tund aega. Kojuminek niisama kaua ja seda lisaks 12-tunnisele tööpäevale. Mis liig, see liig.

Vabrik levitab halba lehka, seda just öösiti, kui must kihvtine vesi Pärnu jõkke juhitakse. Vool kannab selle madala veega merelahte, mille vesi viimasel ajal supelsakstele enam sugugi meelepärane ei ole. Suvitajate hulk ongi hakanud vähenema. Nii nagu kevadised räimesaagidki – ei taha kala elada ja paljuneda solgitud vees. Baltisakslaste käes olev linnavalitsus, eesotsas linnapea Oskar Brackmanniga, kes ühtaegu ka Waldhofis ühe direktorina ametis on, ei tee sellest väljagi. Neile on vabriku huvid tähtsamad kui linna ja linlaste omad. Kõnelemata suvitajatest, kes jätavad Pärnusse ikka enam tulemata. Nende vastuolude peegeldusena vändatakse 1912. a J. Pääsukese poolt Eesti esimene mängufilm „Karujaht Pärnumaal“, mis tuli kinolinale Tartus, kuna Pärnu linna juhtkond keelas selle näitamise oma linnas.

Ilmasõja puhkedes kavatsesid tsaarivõimud Waldhofi tehase kui vaenuliku riigi kapitalile kuuluva suurettevõtte rekvireerida. Või – Pärnu lähedust frondile arvesse võttes – koguni demonteerida. Juba veeresid ešelonid vabriku sisseseadega Põhja-Venemaa tselluloositehaste suunas, kusjuures mõnigi agregaat läks „vasakule“. 1915. a augustis tungisid Saksa sõjalaevad Liivi lahte ja tulistasid Kuressaaret ning Pärnut. Peljates Saksa vägede dessanti, alustati kohe kroonuasutuste linnast evakueerimist. Kohalik elektrijaam lasti õhku ja Waldhofi hooned põletati maha. Järele jäid vaid tahmunud müürid ning kemikaalidest vaba jõgi. Mis tähendas, et kujunevast tööstuslinnast sai hiljem hoopiski kena kuurortlinn. Koos sellega rahvusvahelist tähelepanu pälviv kultuurikeskus.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 30/08/2018 08:26:41



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.34247589111328