Küsitlus

Kas sõiduõpetaja naljad on sind solvanud?

Ideaalne murupikkus sünnib vaidluste järel poliitilise kompromissina

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Kvissentali eliitrajoonis võib golfimuru eeskujulikult pöetud olla, kuid sama punktuaalselt ei jälgi seadusetähte sugugi mitte kõik kinnistuomanikud. Kaur Paves

Kas kõikjal linnas rohulibledele maksimaalse 15-sentimeetrise pikkuse sätestamine on ajast ja arust või avaks selle nõude tühistamine suisa Pandora laeka?

Teatavasti ei riku majaomanikud suvistel nädalavahetustel naabrite olesklemist niidukimüraga mitte puhtast kurjusest, vaid seetõttu, et juba viis aastat kehtib omavalitsuse territooriumil kindel taks: üle 15 sentimeetri murul vohada lasta ei tohi. Põhja-Rootsi vägevast mägitundrast inspiratsiooni saanud sotsiaaldemokraat Lemmit Kaplinski hinnangul teeb selline jäikus karuteene aga meite floora liigirikkusele, mille hoidmiseks jaguks põhjuseid kamaluga.

Mõni naudib maltsa

“Kurb on tulla vaesest kivisest Põhja-Rootsist siia viljakandva mullaga Tartusse ja avastada, et meie parkides on heal juhul kaks-kolm erinevat taimeliiki,” tõdes maailmarändur. “Kokkupuude liigirikkusega aitab arendada välja laste immuunsüsteemi, liigirikkad haljasalad aitavad meil endil paremini puhata.”

Reformierakondlasest abilinnapea Raimond Tamme sõnul peab linn selles küsimuses pahatihti kahe äärmuse vahel kuldset keskteed otsima. “Meil on tegelikult ridamisi kaaslinlasi, kes oma koduaedades hoiavad golfimuru taset ja nende ootused ka avalikele haljasaladele on väga sarnased,” märkis ta. "Meil on samas ka rida linlasi, kes väga suure heameelega laseksid loodusel võimutseda ja võib-olla ainult paar korda aastas tõmbaks muruniiduki kuskilt kuuri alt välja ja kes samas naudivad loomulikult avalikel haljasaladel lokkavaid maltsataimi."

Seetuleb tuleb linnaisadel lähtuda looduse pärssimisel tervest mõistusest, ent et olukord täiesti kontrolli alt ei väljuks, on mingid reeglid siiski vajalikud. "Keegi ei käi menetlusteenistusest joonlauaga muru kõrgust mõõtmas,” rahustas ta. “Ei ole trahvitud inimesi, kellel on 20-sentimeetrine muru – seega suur osa niitmisest sõltub ikkagi sellest, kuidas omanikud ise sellele teemale vaatavad."

Randaaliga üle

Linnasekretär Jüri Mölder rõhutas samuti, et ehkki linlaste seas annab tooni mõistlik rahvas, leidub paraku piisavalt ka ebamõistlikke, kelle puhul oleks vaja mingitki eeskirja, millele näppu viibutades osundada. “Kui loobume heakorraeeskirjas muru kõrguse nõudest, siis sisuliselt tähendab see eeskirja kui terviku kadu, sest peale selle nõude sinna väga enam midagi jäänud ei ole,” lisas ta.

Bioloogiaõpetajast sotsiaaldemokraat Ott Maidre kutsus üles vaatama suuremat pilti ja mõistma, kuidas inimtegevus laiemalt loodust mõjutab. "Näiteks kui eelmisel suvel oli hästi suur vihmasadu, siis selle tõttu, et oli ühetaoline muruplats igal pool, lendasid enamikel inimestel pooled murumättad kanalisatsiooni ummistama. Mäletan väga hästi, kuidas Vaba tänavast sai täielik vaba jõgi ja lapsed mängisid seal,” meenutas kogenud praktik. "Muru on tegelikult toiteväärtuse poolest kõige mõttetum rohttaim maailmas."

Linnaraamatukogu direktor Asko Tamme (SDE) tuletas harimatumatele meelde, et murusid eksisteerib õigupoolest nelja liiki: golfi- ja jalgpallimuru, tavaline standardmuru, lillemuru (kõrgus kindlasti üle 15 cm) ja niidu- või heinamaamuru. Ülikoolilinna haljasaladest võiks tema nägemuses standardmuru enda alla haarata vaid poole ning veerand peaks kuuluma nii lille- kui niidumurule. “Vaadake kas või Tähtvere spordiparki: muru kõrgus on praegu miinustes, sealt on nagu randaaliga üle lastud. Mis liigilisest mitmekesisusest me räägime?” päris ta.

Ergma takjatega jännis

Liberaalsemast lähenemisest niitmistegevusele võiks Tamme nägemuses välja kasvada hoopis laiem mõõde, mis aitaks taastada meie tselluloosiprotsessis räsida saanud mainet. “Iga natukese aja tagant hüppab keegi ajalehte, kes ütleb, et tartlased ei armasta tselluloositehast ja nad ei armasta ka tegelikult oma keskkonda, neil on kõigest täitsa ükskõik,” pahandas ta. “Ainus viis selliste jaburate süüdistustega võidelda on hoida keskkonnateadlikku positsiooni.”

Endisest IRL-ist Reformierakonda karanud astrofüüsiku Ene Ergma arvates on kogu teemaaarendus mõttetu. “Kui ma oma koju tahan minna, siis ma ei tea isegi, millepärast seal muruplats on: kogu aeg pean oma pükste pealt välja tõmbama takjaid ja keegi ei käi neid natuke maha võtmas,” heitis ta õhku vaid doktorikraadiga lugejatele arusaadava arutluslõnga.

Kristliku Pereraadio eestvedaja Kaja Tarto (EKRE) hinnangul võiksid linnahaljastajad selgelt eeskuju võtta tema abikaasast. “Kaasa on viimaste aastate jooksul suutnud minu mõtteviisi muuta, jättes kevadel imeilusad meelespeasaarekesed muru sisse ja jaanipäeval karikakrad,” kiitis ta. “Me ei niida enne teatud laike, kui raudrohi on korjatud.”

Igaüks tahab arvata

Tarto võitluskaaslane Piret Uluots lausus, et teravat teemat lahates ei maksa unustada sedagi, et pärast haldusreformi ulatavad Tartu valdused Ilmatsalu heinamaadeni välja, mistap ei saa ühtsest 15 sentimeetrist nagunii rääkida. Nii võiks tema arvates püüda nõudeid pisutki diferentseerida: ikka kesklinnas karmimalt, Tähtvere metsas või Emajõe ja Anne kanali vahelisel saarekesel aga oluliselt leebemalt.

Nii riigi kui linna tasemel kõike näinud keskerakondlasest volikogu juht Aadu Must märkis, et kui erinevates volikogudes on seni konkurentsitult kõige pikemaid arutelusid põhjustanud teemadeks eelarve ning kasside ja koerte pidamise eeskirjad, siis võib see trend peagi muutuda. "Tundub, et seda edetabelit ohustab varsti muruteema,” lausus ta.

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 10/10/2018 22:03:00



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.42030811309814