Küsitlus

Kas sõiduõpetaja naljad on sind solvanud?

Punavägi hõivab Kagu-Eesti ja Tartu

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Bresti rahulepingu kohaselt oli Pihkva 1918. a suvel ja sügisel Saksa okupatsioonivägede valduses.

Siin moodustati Vene valgekaartlik väeosa, kuhu kuulus oma 4500 meest baltisakslastest ohvitseride juhtimisel. Mis venelastele oli muidu vastukarva. Aga mis parata. Kui sakslased 25. novembril Pihkvast lahkusid, valgusid valgekaartlased Kagu-Eestisse, kus paistsid silma nii omavoli kui riisumise poolest.

Punaarmee juhtkond andis Pihkva hõivanud läti küttidele ülesandeks kiirustada üle Võru Valka ja sealt edasi Riia peale. Umbes 1700-meheline punaväe vene väeosa aga pööraku Võrust Tartu peale, et siit edasi liikuda Viljandi kaudu Pärnusse. Kuna demoraliseeritud Saksa üksused kiirustasid nach Vaterland, ei toimunud lahkujate ning saabujate vahel pea üldse relvakokkupõrkeid. Neid lahutas üks-kaks päevateekonda.

Samal ajal formeeriti Võrus Eesti Rahvaväe 4. ja Tartus 2. polku (hilisema nimetusega rügementi). Meie väejuhatuse peamine tähelepanu oli aga pööratud Viru rindele, mis nihkus ikka lähemale Tallinnale. Kagu-Eestis kujuneva lõunarinde tarvis ei jätkunud ei relvi, mundreid, saapaid ega toitu. Ei olnud siin ka piisavalt kõva sõna ja käega energilisi ohvitsere-organisaatoreid. Mõni ime siis, et mobilisatsioonikäsu peale kokkutulnud mehed hakkasid nurisema ja suur osa nendest valgus kodudesse tagasi. Ei tule sellest iseseisvusest midagi välja …

Mõnevõrra parem oli olukord Tartus, kus detsembri keskel oli 2. polgu nimekirjas 111 ohvitseri ja enam kui 700 lihtväelast. Lisaks neile Pihkvast saabunud valgekaartlaste ratsasalk, mis oma 650 mõõga, 13 kuulipritsi ja 5 suurtükiga kujutasid endast juba arvestatavat jõudu. Ainult et nad tegutsesid omatahtsi ega tahtnud alluda Eesti väejuhatusele. Maarahvale olid nad rohkem nuhtluseks kui kaitseks punaste eest. Oli Tartuski omajagu enamlaste pooldajaid, kes ootasid punaväe saabumist.

Tegevuseta jäetud 2. polgu mehed hakkasid sakslaste poolt maha jäetud ladusid omaalgatuslikult revideerima. Egas neis suurt midagi olnud, aga üht-teist siiski. Tuli ütlemist, isegi tulevahetust ladusid valvavate Omakaitse meestega. Oli surmasaanuid ja haavatuid. Nii et korra hoidmine ja linna kaitse korraldamine ei olnud tasemel. Pealegi lähenes oht ka põhjakaarest. Vasknarva juures oli Narva jõe ületanud 350-meheline punasoomlaste salk, mis liikus nüüd piki Peipsi kallast Torma poole.

Nii et Tartu lähistel ei läinudki korda organiseerida kaitset lõunast ja põhjast tulevatele punastele. 1937. a avaldatud kaheköitelises Vabadussõja ajaloos anti toimunule järgmine hinnang: „Tartu langes seega mitte vaenlase vahetul survel, vaid meie oma korraldamatuse ja passiivsuse tõttu.“ Valgevenelaste ratsasalk lahkus omavoliliselt Viljandi suunas. 2. polgu kahes roodus puhkenud rahutused said võimalikuks eeskätt seetõttu, et mehed olid tegevuseta. Roodude kiire väljaviimine Tartust rindele oleks teinud sellise olukorra võimatuks. Eesti Rahvaväes leidus noori ja energilisi juhte, näiteks leitnant Julius Kuperjanov, Tartumaa Kaitseliidu üks organiseerijaid. Aga tema oli madala aukraadi tõttu liiga algaja, et oleks pandud juhtima kogu rindelõiku. Samas kui oli piisavalt vanemaid ja kõrgemas aukraadis ohvitsere, kelle allutamine leitnandile olnuks vastuolus sõjaväe tava ja traditsioonidega. Kuperjanov taandus oma salgaga Puurmanni kanti, kust hakkas partisanisõda organiseerima.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 29/11/2018 08:47:11



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.32948994636536