Küsitlus

Kas sõiduõpetaja naljad on sind solvanud?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Vabadussõja algusperioodil kuulus punaväe pealetungi peatamisel ja vastupealetungi kiirel arendamisel määrav osa meie esimestele, tehniliselt veel õige algelistele soomusrongidele. Nende loomise algatas Johan Pitka (1872–1944), keda toetas Kaitseliitu organiseerinud ohvitser Karl Parts (1886–1941). Just temast sai I soomusrongi ülem ja hiljem, juba koloneli aukraadis, soomusrongide diviisi juht.

Parts meenutas, et 1918. a novembri lõpul kutsunud Pitka teda Tallinna Kopli kaubajaama, kus tagavarateedel seisid „mingid imelikud“ sakslastest maha jäetud vagunid. Kas neid ei saaks kasutada improviseeritud soomusrongi kokkuseadmiseks? Saigi! Ja detsembri algul sõitis esimene võitlusüksus Viru rindele, appi Punaarmee pealetungi pidurdajatele. Samal ajal seati Tallinnas kokku juba soomusrongi nr 2.

Esimese rongi põhiosa koosnes vedurist, suurtükiplatvormist ja ühest IV klassi reisivagunist. Lisandus lahtisele platvormile kiiruga ehitatud kuulipildujate vagun. Kahekordsete vahedega laudseinad täideti külmunud liivaga. See oli siis soomuse eest. Kui kevadel liiv laudade vahelt välja varises, kuhjati seinte äärde kotid liivaga. Ikkagi mingi kaitse.

Vaguni katuse all avanesid mõlemale poole luugid, millest küündisid välja 2 raske- ja 6 kergekuulipilduja tornid. Soomustatud vedur paiknes rongi keskel. Rongi otstes olid platvormvagunid rööbaste, liiprite ja muude raudtee kiireks parandamiseks vajalike riistadega. Juhtus rongi ots rikutud teelt maha sõitma, oli remondimaterjal käepärast võtta. Platvormidele järgnes suurtükivagun, mille 6-tollisest torust sai tuld anda ainult ette. Külgmist ala katsid kuulipritsid.

Oli veel nn supirong – väliköök kaubavagunis meestele sooja toidu valmistamiseks. Sanitaarvagun haavatutele, sõjamoona varud. See rongi osa jäeti lähemasse jaama ootele. Rong ise veeres koos dessantmeeskonnaga eesliinile või isegi sellest läbi, ähvardades nii vaenlast selja tagant. Ja seda punased kartsid, sest soomusronglasteks võeti ainult vabatahtlikke ja ohvitsere, kes oskasid rünnakuid juhtida. Paljud vabatahtlikud olid koolipoisid-õppursõdurid, nooruslikult uljad pealetungidel.

Lahingusse sõites viibiti pidevalt alarmiolukorras. Kunagi ei teatud ju, kust võis saada vaenlase tuld. Või millal dessant välja saata. Mehed olid sageli väsinud ja pikka aega sooja veega pesemata. Jaama vallutamisel ei tohtinud tormata „soomust tegema“. Suitsunäljas mehi ahvatlesid eriti tubaka- ja mahorkavarud, mida punaväel ikka leidus. Suur oht peitus sõjamoona täis mahajäetud vagunite põlemasüttimises. Siis võis kogu värk vastu taevast lennata. Samas kulus laskemoon oma relvadele marjaks ära. Seda just vastupealetungi alguses. Hiljem toimus varustamine juba väejuhatuse poolt organiseerituna.

Üldse oli Eesti Rahvaväel Vabadussõjas 6 laia- ja 4 kitsarööpmelist soomusrongi. Neist uuemad juba korralikult soomustatud ja sõjalaevadelt maha võetud võimsamate kahuritega relvastatud. Tegemist oli kõrge võitlusvaimuga mobiilsete üksustega, mida saadeti kriise lahendama ja kiiret pealetungi läbi viima.

Kuna sakslased olid lahkumisel Narva jõe raudteesilla purustanud, ei pääsenud punaste tõeliselt soomustatud rongid Viru rindele. Küll tegutses neid Valga-Tartu liinil, kus jäid aga meie soomusrongidele alla. Seda just 1919. a jaanuaris-veebruaris. Ning omaette peatükk oli meie soomusrongide tegevus suvel, Landeswehri sõjas.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 06/12/2018 08:54:08



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.34440803527832