Küsitlus

Millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel? (Võitja pääseb finaali.)

Vabastatud Tartus 1919. aasta jaanuaris

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Need olid päevad, mil tartlaste hinges segunes rõõm leinaga.

Siin-seal linnas kostis veel tulistamist ja tabatud punaväelasi viidi kinnipidamiskohtadesse, samas kui suur osa elanikkonnast valgus tänavatele. Kulutulena levisid teated enamlaste veretööst vanglana kasutatud Saksa krediidikassa keldris, kus põgenemiseks valmistunud punatimukad hukkasid 14 süütut inimest. Nende hulgas ka Eesti õigeusu kiriku esimene piiskop Platon ja teisigi vaimulikke. Käidi Toomemäel vanas anatoomikumis tapetute surnukehi läbi akende uudistamas.

Linna garnisoni ülemaks saab leitnant Kuperjanov, kes saadab patrullid tänavatele korda pidama. Kesklinna tänavanurkadele seatakse üles kuulipildujad. Tartu komandandiks määratud alamkapten Rudolf Kuslap laseb üles kleepida õige karmi sisuga päevakäsu, mille 4 punkti kõlavad:
1. Kooskäia ehk seista üle kolme inimese on keelatud. Patrulli käsu peale tuleb neil kohe laiali minna.
2. Hoovi väravad ja välimised uksed peavad kella 7-st õhtul kella 6-ni hommikul lukkus hoitama.
3. Sõitmine väerinna poole on keelatud.
4. Igasuguste kuulujuttude laialilaotamine on kõvasti keelatud.

Mõni päev hiljem lisandub korraldus viivitamatult sulgeda kõik Tartu kohvimajad, kuna just seal levitati kuuldusi enamlaste peatse tagasituleku kohta. Rinne ei olnud ju linnast kuigi kaugel. Rõngu ja Elva suunast oli pidevalt kuulda suurtükkidest laskmist, mis hirmutas eelkõige kohvikutesse kogunevaid intelligente. Ja neid ülikoolilinnas juba jätkus.

Muus osas pöördus elu tuntud rööbastesse. 18. jaanuarist algas jälle korraline rongiliiklus Tallinnaga. Koos ümberistumisega Tapal kulus sellele teekonnale ligi 10 pikka tundi. Ühistöö nimeline organisatsioon kutsus kodanikke üles annetama sõjaväele binokleid ja pikksilmasid, mida oli rahvaväe ohvitseridele hädasti vaja. Samuti muusikariistu soomusronglaste puhkpilliorkestri tarvis. Ning koolipoistest õppursõduritele pesu, seepi ja veesaapa määret, kõnelemata küünaldest ning maiustustest. Kõigile sõdalastele nõela, niiti ja kirjapaberit. Ohvitseridele paberosse – reamehed ajasid läbi ajalehepaberisse keeratud plärudega – ning haavatutele laatsarettides eestikeelset lugemisvara.

Linna supiköök jagas hädalistele päevas üle 2000 pooletoobise portsu lahjat suppi. Hästi kitsas oli leivaga. Raske töö tegijate päevanorm oli 300 grammi, teistel napp 170. Hoiatati: kes püüab raudteel salaja leivavilja vedada, jääb sellest ilma. Miilitsal on korraldus vili hangeldajatelt ilma pikema jututa konfiskeerida.

Samal ajal koondas ja korrastas punaväe juhatus oma üksusi, peamiselt lahingukogemustega läti kütte Tartu tagasivõtmiseks, et siitkaudu Viru rinde tagalasse tungida. 3. jaanuaril olid nad ju vallutanud Riia, mis mõjus meeleolu tõstvalt. Maailmarevolutsiooni viimine tääkide abil läände näis igati reaalsena. Lüüasaamisi esines vaid Eestis – 18. jaanuaril vallutasid valgeeestlased koos Soome vabatahtlikega Narva. Väerind viidi Narva jõe joonele, mille idakaldal moodustati kolm sillapead. Kuid raudteesild oli põhjalikult purustatud ega lasknud meie soomusronge üle. Nii nagu ka sild Elva jõel lõunarindel. Selle kordaseadmine väerinna läheduses oli aeganõudev töö. Nii ei saanud siingi soomusrongid jalaväe edasitungi toetada, mistõttu võitlused mõneks ajaks vaibusid. Küll tõstis tartlaste optimismi Põhja Poegade rügemendi jõudmine Emajõelinna 27. jaanuaril, kus neid rõõmuga tervitati.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 17/01/2019 10:36:51



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.17952704429626