Kõik uudised Paberväljanne Online

Tartu õppursõdurid Vabadussõja alul

Palju eesti soost mehed, kel isiklik sõjakogemus olemas, ütlesid 1918. a novembrikuu lõpu poole, et väikesel Eestil ei ole küll mingit lootust sõjariistadega suurele Venemaale vastu hakata.

Hoopis lootusrikkamad olid vanemate klasside koolipoisid, kes läksid kas siis omal algatusel või käsu peale Eesti Rahvaväe kogumiskohtadesse. Et just nemad innustasid ka teisi vabaduse eest võitlema, on ju tuntud ning tunnustatud tõsiasi.

Juba Saksa okupatsiooni ajal oli osa treffneriste ja kommertskooli poisse salaja käinud koos sõjaasju arutamas ja isegi puupüssidega harjutusi tegemas. Novembri keskel moodustati nendest kaitseliidu esimesed üksused – lendsalkadeks nimetatud. Poistele anti kätte tõelised relvad – vintpüssid ja püstolid ning neid rakendati valveteenistuses. Peamine oli öine patrullimine tänavatel, kahtlaste isikute turvamine, ladude turvamine. Poiste seas oli esialgu huvi õige suur. Oli ju mehine tunne kõndida väikese salgana piki inimtühje öiseid uulitsaid. Seljas gümnasisti hall vormisinel, käisel kaitseliidu tunnusside, peas kooli vormimüts. Ja mis peaasi – vintpüss rihmapidi üle õla. Tundsid end korraga tõelise tegijana, noore sõjamehena. Pärast valvekorra lõppu tuli minna tagasi staapi, teha seal suuline ettekanne olukorra ja vahejuhtumite kohta ja lasta oma ülesande täitmine arveraamatusse kanda. Siis anda relv ja tunnusside ära ning minna kooli õppima või koju puhkama.

Punaväe Tartule lähenedes taandusid lendsalkade poisid linnast põhja, loodesse ning läände. Osa treffneriste ühines Kuperjanovi partisanidega ja võitles nende ridades kuni 1919. a kevadeni. Enamik koondus aga Viljandisse, kus alamleitnant Karl Einbundi (hiljem eestistatuna Kaarel Eenpalu) algatusel moodustati kahest roodust koosnev Tartu koolipoiste vabatahtlike pataljon, kokku 220 võitlejat. 1. roodus treffneristid, 2. kommertskooli poisid. Lõunarinde laialdasel pealetungil jaanuari teisel poolel liikus pataljon piki Võrtsjärve idakallast Valgani, täienedes pidevalt uute võitlejatega. Nii et Valka jõudes ulatus vabatahtlike arv juba 400 piirini. Nende hulgas oli ka 21-aastane kommertskooli poiss Albert Kivikas, kes hiljem kasutas just sel talvisel sõjakäigul saadud kogemusi ja muljeid oma populaarse romaani „Nimed marmortahvlil“ kirjapanekul. Kuigi punaste vastupanu ei olnud eriti tugev, kandsid õppursõdurid ka kaotusi: 6 langenud ja 18 haavatud noorukit.

Valgast sõidutati üksus rongiga Tartusse puhkama. Vaksalis võtsid neid kui võitlejaid lilledega vastu naisorganisatsioonide liikmed, öeldi tänu- ja tunnustussõnu. Edasi marsiti Aia tänava ringkonnakohtu hoonesse, kus varem oli paiknenud tsaarisõjaväe staap ja mida praegu tunneme Tartu rahu ning Poska gümnaasiumi majana. Siin täiendati üksust mobiliseeritud noorte meestega ja hakati läbi viima korrapärast sõjalist õppust. See toimus pühapäeviti, sest nädala tööpäevadel pidid poisid jätkama vahepeal pooleli jäänud õpinguid koolis. Tartlastest koolipoistel oli luba elada ja ööbida kodus, olles samas valmis esimese kutse peale kasarmusse ruttama.

Üldiselt hoidus väejuhatus koolipoisse rindele saatmast, kuid kriitilises olukorras tuli sedagi teha. Nii suunati lihavõttepühade aegu sadakond poissi Võrru, et aidata lõunast pealesuruvaid punaseid tagasi lüüa. Sellega tuldi toime ja mai keskel formeeriti senine reservüksus Tartu kooliõpilaste pataljoniks, mille asukohaks sai Hetzeli (Liivi) tn 4 paiknev suur punasest tellisest üliõpilaste ühiselumaja.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 24/01/2019 08:57:33



test version:0.07108998298645