Küsitlus

Kas ligipääsu Emajõe kallasrajale tuleks parandada?

Treffneri poisid Tallinnas laulupeol 1910

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Jätkan eestlasest tohtri Mihkel Elleri Tartu keeles Lembit Laurile pajatatud mälestuskilde elu-olust enne I maailmasõda. Ta meenutas.

„1910. aastal oli Tallinnas laulupidu. Samuel Lindpere oli meil Treffneri koolis lauluõpetaja. Ühtaegu ka Vanemuise laulukoori juht. Õpetas poistele kõik laulupeo meestelaulud ärä. Ja nüüd me läksime direktori manu – et me lähme ka laulupidusse.

„Ei, ei tohi! Ei tohi!“ Treffner kartis. Mis me siis teeme? Räägime Lindperele, et ei saa. Ta ütles: „Ei ole midagi. Ma võtan teid kõiki Vanemuise koori ulka ja lähme!“ Sõitsimegi Tallinna. Viru tänavast kura kätt on Aia tänav. Sääl oli koolimaja, sääl koolimajas oli kooril korter ja meie olime ka sääl.

Läksime siis, kamp Treffneri poisse, Viru tänavat pidi ja tuleb üks vanem Tallinna härra vastu. Jäi seisma ja ütles: „Ah teie siis olete need puhastverd eestlased!“ „Meie oleme jah!“ Ja lähme siis laulupidukohta, sinna platsi peale. Ja äkki – vana Treffner sääl. Meid oli tosin poissi, kõigil ilusti vormimütsid pääs. „Mis teie siin teete?“ „Härra direktor, me oleme Vanemuise kooriga ja laulame peol.“ „Miks te mulle ei ütelnud? Mu kooli lipp ei ole ju siin!“ Ja andis kohe käsu saata telegramm Tartu. Öösel tuli Riia kiirrong Tallinnasse ja Treffner sai lipu. Suur siidilipp oli, pika ilusa varrega. Toodi koos teiste lippudega laululavale, kirjad kõik pääl: „Hugo Treffneri Gümnaasium“. Direktor ise õpetas, et kui panete lipu laululava kõrvale püsti, siis kaits poissi peab alati auvalvel olema. Ja oli ka.

Kui pidu läbi sai, siis akkasiva mehe kübärid pilduma. Kübärä käisivä üles-alla. No küll oli pilt! Pidime kõik õigel kellaajal jaamas olema. Meie koor varahommikul kell 4. Ronge sõitis palju väillä. Laaditi meid peale ja sõna saadeti rongi pidi laiali: „Laske linnapoolse akna valla! Nii kui rong liigub, laulame kõik! Nii me tegime. Ja mis sääl sündis! Rong tegi tiiru ümber linna kuni Ülemisteni. Varaommiku, me laulame ja linnarahvas virguva üles! Igalt poolt, kus vähägi maju ja aknaid oli, lehvitati valgeid rätte. Nii saadeti meid Tallinnast tulema!“

Edasi kujunes Mihkel Elleri elukäik järgmiseks. Lõpetas Treffneri kooli ja hakkas tohtriks studeerima. 1916. a oli IV kursusel ja juba naisemees. Läks suveks Nuustakule (Otepääle) ja pani kuulutuse välja ning ajalehte, et võtab hädalisi vastu ja annab abi. Pikapeale hakkas haigeid tulema.

„Sääl sai küll sisehaigusi arstitud, aavatuid seotud, sünnitus¬abi antud ja ambaid välja katkutud. Suveaeg läbi, praksis käes ja raha peale selle. Tulin Tartusse tagasi. Aga tsaari sõjaväes oli arstidest suur puudus ja akati peale pressima, et teeksime kaks kursust korraga ja lõpetaksime varem ära. Siis akkas õppimine ööd kui päevad kokku. 1917. a 1. mail olid viimased kaks eksamit ja ma sain kaks viit korraga. Nii et lõpetasin cum laude.

Ning 10. juunist 1917 olin juba Riia all frondil nooremarstiks. Sakslane surus kõvasti peale, kolm päeva suurtükid mürisesid. Saksa lennukid üleval, meie patareid tulistavad neid, killud sadasid alla. Seadsime siis aavatute vastuvõtu maa-alusesse blindaaži. Töötasime sääl öö ja päeva ja lasime läbi 1700 aavatut. Sai sääl nähtud vigastusi, mida muidu ilmaski ei näe …“

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 21/02/2019 10:26:34



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18297600746155