Küsitlus

Kas sa Tiigi Riinat tead?

Hugo Treffnerist Mihkel Elleri meenutustes

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Hugo Hermann Fürchtegott Treffner (1845–1912), koolijuht ja rahvusliku liikumise tegelane, oli sedavõrd markantne kuju, et teda ei jäta iseloomustamata küll ükski oma aega meenutav treffnerist, kel tuli tema direktoriajal selles koolis õppida.Nii ka meie refereeritavate meenutuste allikas, tohter Mihkel Eller. Ta jutustas järgmist.

„Direktori kohta ma tahan veel seda ütelda, et ega ta ei olnud direktor, tema kasvatas sind nagu isa. Kui sul raha ei olnud ja juuksed pikaks lätsivä, ütles, et mine Kivisilla parikmahheri manu. Ütle, et Treffneri kulul. Laskis sul masinaga pää paljaks ajada.

Ja siis ta vedas meid ekskursioonidele, kui midägi linnas tähtsat oli, tsirkus või nii. Kui Lurich oli siin oma trikkidega platsin, võttis paarkümmend poissi enesega üten ja seletas enne meile ärä, et kui sääl midagi huvitavat on, siis plaksutage ilusti, aga ärge väga suurt lärmi tehke. Ise istus muidugi tõiste keskel. Väga tore oli vaadata, mis Lurich teeb, aga joba poisid plaksutavad rohkem. Joba hakkavad jalgadega trampima. No siis direktor kargas küll üles! Suur kari poisse ümber ja karjuvad kah. Küll tema riidles neid, aga pärast oli sõber jälle. Noomis alati: „Maamees, konta-konta, tere-tere!“ ja õpetas meid viisakalt kõndima.

Ükskord ta viis peenemaid poisse Puškini tütarlaste gümnaasiumi, kus oli pidu, neidudele kavalerideks. Mina kõndisin ka koridoris, kodukootud kangast pruun ülikond säillän. See ei meeldinud direktorile. „Sind ma ei saa kuskile viia, mine kinno.“ Ja andis vestitaskust 20 kopikat. Mul oli esimene aasta pruunikas ülikond. Kui Treffner seda nägi, ütles mulle nii: „Kuule, maamees, määri oma kuub poriga kokku. See on sul siis ästi must. Ära tule selle pruuniga enam minu kooli!“ Tema kooli poisid pidid kandma ikka musta värvi rõivaid.

Aga Treffner ei viska sind mitte koolist väillä, kui kooliraha oli maksmata. Küll tuli ja tõreles. Ma tean, et mõnel poisil jäi üle 300 rubla maksmata. Minul jäi 30 rubla, aga väillä es visanud.

Eksameid tegime kooli saalis. Kõige raskem oli matemaatikaga. Komisjoni esimeheks oli ülikoolist professor Grave, kes ei sallinud meie õpetajat vana Zolotarjovi. Tema hoidis oma poisse ja sättis need koolipinkidesse nii istuma, et üks matemaatikas tugev een ja taga nõrk. Mina olin kõva matemaatik, mina es pelgä. Tegin oma ülesanded ruttu valmis, aega oli kolm tundi antud. Küsisin tagumiselt, kuis tal on. Tal oli ühe kohaga häda, saatsin sedeli, siis sai ise edasi. Küsisin esimese käest – tuu ei tüa midagi. Kirjutasin lisalehele lahenduse valmis, aga es saa kuidagi edasi anda. Üks komisjoni liige, pikk saterkuub seljas, märkas meie häda. Hakkas ridapidi tulema ja poiste töid lugema. Luges esimest, siis minu oma, siis hädasolija oma. Sai aru, et sääl midagi ei ole. Lõi siis oma saterkuue hõlmad laiali nagu aeroplaani tiivad ja nende varjus sain lahenduse üle anda. Ja pääses seegi poiss hädast ära.“

Lembit Lauri lõpetab oma üleskirjutuse sõnadega: „Mihkel Eller töötas valitud ja armastatud alal üle poole sajandi. Alati abivalmis, vastutuleliku mehena mäletavad oma jaoskonnaarsti Kambja, Võnnu ja Tartu ümbruse elanikud. Viimased kaks aastakümmet enne pensionile jäämist töötas ta ülikooli ambulatooriumis.“ Nii et ka paljudele tartlastele oma tohter.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 28/02/2019 09:39:25



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.36321187019348