Küsitlus

Kas sa Tiigi Riinat tead?

Eesti rahva usk paremasse tulevikku

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Eesti 101. sünnipäeva eelõhtul jõudis kinodesse „Tõde ja õigus“. Mulle läks film väga südamesse, aga veelgi rohkem läks mulle hinge mu teismelise tütre märkus kinost väljudes: just nagu meie pere elu. Küllap leitakse nõnda paljudes Eesti peredes. Suur kunstnik on see, kes tabab oma teosega midagi nii üldinimlikku ja olemuslikku, et väga paljudel tekib tunne – ta räägib meist.

Mis on see eestlastele omane, mida Tammsaare romaanis kujutab ja mida režissöör Tanel Toom on filmis nähtavaks teinud? „Tõe ja õiguse“ läbiv teema on lootus paremale tulevikule. Kõiki tegemisi Vargamäel kannab kujutlus laste helgemast tulevikust. Tulevik on meie enda kätes, usub Andres: kui teed tööd ja näed vaeva, hoolitsed maa eest, siis hakkab maa sulle ühel päeval tagasi andma. Loota saab vaid endale ning vaid tööga rabeleme välja vaesusest ja viletsusest, nii et rikkus ja õnn tulevad meie õuele. Kas ei ole see mitte olnud kogu meie rahva narratiiv?

Ajaloolised narratiivid

Tihti viidatakse president Toomas Hendrik Ilvese 2014. aasta iseseisvuspäeva kõnes lausutule: „Mis toond on meid siia, see edasi enam ei vii“. Kui vaatame tagasi Eesti ajaloole, leiame mitu sellist unistust, mis on meie ühiseid püüdlusi väljendanud. Kristjan Jaak Petersoni luulerida „Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes omale igavikku otsida“ kannab püüdlust muuta eesti keel kultuurkeeleks. Vabaduse ja iseseisvuse võitmise narratiivi annab edasi rahvuseepos „Kalevipoeg“: „Küll siis Kalev jõuab koju, oma lastel’ õnne tooma, Eesti põlve uueks looma“. Eesti rahva pürgimisest kultuurrahvaks kõnelevad Jakob Hurda üleskutse saada vaimult suureks ja Gustav Suitsu sõnastatud lipukiri „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!“. Laulva revolutsiooni aegne loosung „Ükskord me võidame niikuinii!“ andis rahvale usu, et saame vabaks nõukogude okupatsioonist. Majandusliku jõukuse kasvatamise narratiivi kandis Lennart Meri üleskutse otsida Eestile oma NOKIA. Andrus Ansipi lubadus viia Eesti Euroopa viie jõukama riigi hulka märkis rahva unistust jõuda haljale oksale.

Need üleskutsed, olgu poliitilised või kirjanduslikud, on meid edasi kandnud ja sundinud pingutama. Mis võiks olla see, mis viiks meid nüüd edasi paremasse tulevikku? 

Mis on Eesti ühisväärtus?

Küsitlused näitavad, et me väärtustame kõrgelt vabadust, iseseisvust, oma keelt ja kultuuri, puutumatut loodust. Kui mõtleme aga, kuidas kasvatame oma lapsi, siis usun, et enamik vanemaid püüab oma lastele õpetada eelkõige töökust. Ka Tammsaare „Tõde ja õigus“, meie tüvitekst, on ülistus tööle.

Usun, et me ei vaja uut suurt lugu, sest „Tõde ja õigus“ kõnetab meid tänini. Ent me võiksime sellest romaanist midagi õppida ja püüda oma lugu edasi jutustada. Peaksime tõsiselt järele mõtlema, miks jäi Andres oma võitluses maa ja Jumalaga nii üksinda? Miks naised kuhtusid ja lapsed ei tahtnud Vargamäele jääda, jätkata isa alustatud tööd?

Andres tegi küll teoks oma unistuse muuta Vargamäe põllud viljakandvaks, kuid ta ei suutnud sellest teha kogu pere ühist asja. Õunapuid istutas ta üksi. Talu võla õiendas ära üksi. Lastega ei rääkinud. Ka siis, kui naine oli suremas, kauples ta Jumalaga, mitte ei hoidnud lahkuva naise kätt.

Parem tulevik seisneb koos tegutsemises

Kui kanda see kõik nüüd üle meie rahva tegemistesse, siis võiks küsida, mida me rahvana võiksime teha teisiti? Kas me oleme õnnelikud? Kandideerides Riigikokku, olen kohtunud paljude erinevate inimestega ja kuulanud nende muresid: et riik ei väärtusta piisavalt haridust ja teadust, et koolis ei jätku õpetajaid, et elu aeg on tööd vihutud, aga nüüd ei ole võimalik pensionist ära elada, et riik nöörib töötavaid pensionäre, et omaste hooldamine on ülejõu käiv koorem, et Eestis on palju hoolimatust ja sallimatust, et lapsed on läinud ära välismaale ja riik ei taha anda nende järeltulijatele topeltkodakondsust. Kõigile neile probleemidele tahan aidata leida lahenduse.

Kandideerides Riigikokku Reformierakonna ridades, olen pidanud paljudele inimestele selgitama, mida tähendab „Vali parem, mitte keskpärane tulevik!“ Usun siiralt, et Reformierakond toob Eestile parema tuleviku, sest väärtustame töökaid ja edasipüüdlikke inimesi. Reformierakond teab, mida tuleb teha, et elatustasemelt Põhjamaadele järele jõuda - riigi ressursid peavad olema targemini juhitud. Paneme suurt rõhku eesti keele, puhta looduse ja turvalisuse kaitsmisele. Hoolime sellest, et pered oleksid terved, et sünniks lapsi ja eesti rahvas kestaks.

Olen kindel, et meie tulevik on parem, kui me väärtustame haridust, sest haridus suurendab inimeste valikuid ja annab õnge, millega terve elu kala püüda. Eesti tulevik on parem, kui me kõik teeme hästi seda tööd, mida me oskame ja armastame. Eesti jõukus kasvab, kui me julgustame inimesi olema ettevõtlikud. Kui me austame igaühe õigust valida oma hea elu mudel. Kui me ei kadesta teiste edu, vaid tunnustame nende häid mõtteid ja püüdlusi. Kui me märkame oma lähedaste vajadusi ja abivajajaid enda kõrval. Kui me kiidame neid, kes on tublid, ja täname neid, kes on meid aidanud. Kui me unistame koos ja viime oma plaanid koos ellu, siis ootab meid kõiki parem tulevik.

Autor: Margit Sutrop (Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor, Reformierakond)
Viimati muudetud: 01/03/2019 10:18:14



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.34907984733582