Küsitlus

Kas ligipääsu Emajõe kallasrajale tuleks parandada?

Abstraktne kaotusekibedus fassaaditöödest

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Udmurtia võib tartlasele küll kauge ja kättesaamatuna tunduda, ent kunstniku osav käsi toob sealse maailmavalu otse koju kätte. Zoia Lebedeva

Kunstimaja võttis 7. aprillini rahvale pakkuda kolme eripalgelist näitust, mis lubavad silmailu nii kodu- kui välismaise kunsti austajatele.

Suures saalis laiutab Mihkel Ilusa „Läbirääkimised / Fassaaditööd“, mis võtab kokku aastaid maali elementaarosakesi otsiva visuaalkunstniku senised loomingulised teemajooned ning heidab valgust veel lahendamata küsimustele. Nimelt on Ilus alates 2017. aastal Hobusepea galeriis välja mängitud isikunäitusest „Pista see omale seina“ töötanud ühtviisi monokroomses keeles. “Ilus lahutab teineteisest maalikunstnike tavalised töövahendid ning loob õlivärvist, puidust maaliraamidest ja krunditud lõuenditest iseseisvaid objekte, astudes vastu tavapärasele kujutamisele,” kinnitas Kunstimaja produtsent Tanel Asmer.

Piibel luubi all

Lisaks maali füüsilisele koostisele on Ilus küsitlenud ka seda ümbritsevat kontseptuaalset reeglistikku ehk etiketti. “Kas galeriipõrandale asetatud krunditud lõuendist valmistatud ämber on maal? Aga kui see on saepuru täis?” päris Asmer. “Aga kuidas on maali mõju mahutamiseks tühjaks jäetud galeriiseintega? Kas need on ka osa maalist?”

Nüüdseks on Ilusa vormi- ja materjaliküsimustest välja kujunenud temale ainuomane võttestik, mille abil läheneb ta sel korral mitmetele teemadele, sealhulgas näiteks füüsilised raskused, piiblilood ja muidugi maali paratamatu pinnapealsus/pinnalisus. “Kuna tema visuaalne keel on oma olemuselt omajagu krüptiline, saadavad näitust ka mõistatused ja juhised, mis viitavad kunstniku maaliretsepti ja laiemalt näituse eri komponentidele,” vihjas produtsent.

Ühtlasi võib väikeses galeriis imetleda Eva Jänese isikunäitust „100+1 maali”. Alates 1970-ndatest freskode, sgrafiitode ja vitraažidega tuntuks saanud Jänest hakkas iseseisvusajal tõsisemalt köitma abstraktne maal, eelkõige geomeetriline abstraktsioon. “Viimase aastakümne jooksul on ta maalinud kaugelt rohkem kui 100 + 1 abstraktset teost, mida on eksponeerinud ligi kolmekümnel väiksemal või suuremal isikunäitusel,” kiitis Asmer. “Praegune seeria on valminud vabariigi 100. sünnipäeva puhul ning seda võis esmakordselt näha mullu septembris-oktoobris Viimsi Püha Jaakobi kirikus.”

Vaidu süü

Kunstiteadlane Mai Levin lisas, et raske on öelda, kas Jänest võlus abstraktsiooni puhul rohkem kord, milleta pole ilu või ammendamatud komponeerimisvõimalused. “Ta on töötanud selles suunas teoreetiliste ambitsioonide ja pedantsuseta, intuitiivselt, nähes geomeetrilistes kujundites sageli sümboleid, tuues sisse loodusfragmente, pehmendades rangeid vorme maalilise käsitlusega. Ta on nende kaudu väljendanud usulisi ideesid, rahvaluule mõjul tekkinud emotsioone ja kujutelmi. Geomeetrilises abstraktsionismis on tal vaieldamatult oma nägu!”

Ent sellegagi ei kavatseta Vanemuise tänaval Kunstimajas piirduda, sest monumentaalgaleriis ilutseb Zoia Lebedeva teravmeelne isikunäitus “Vaidu Vidil kinkis värvid”. Süžee on traagiline: neli aastat tagasi kohtas Udmurtias Buranovo külas elav Lebedeva oma elu suurima armastust Vaidut ning kolis peatselt tema juurde Eestisse uut elu alustama. Kaks aastat hiljem Vaidu suri ning jättis toona kuuekümneaastase naise maailma üksi.

Samas oli Vaidu kinkinud oma olemasoluga Lebedevale pidurdamatu inspiratsiooni ning värske ja kirkavärvilise maailmanägemise. “Kaotusevaluga toimetulek ja uue elu ehitamine käivad nüüd Lebedeva jaoks kunsti kaudu,” resümeeris Asmer.

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 27/03/2019 20:27:30



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.1966381072998