Küsitlus

Millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel? (Võitja pääseb finaali.)

EKRE seenior algatas ristikäigu eutanaasiapromo vastu

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Mõõdutundetu halastussurma ülistamine viis teeneka munitsipaalpoliitiku äratundmiseni, et viimane aeg on noortele uljaspeadele mõistus pähe panna.

84-aastane EKRE veteranliige Veera Sirg on viimastel aastatel küll avalikkuse ees madalavõitu profiili hoidnud, kuid Taaralinna poliitikagurmaanidele ei tohiks tema nimi ometi võõras olla. Tõsi, Sirgi hiilgeajad jäid perioodi, mil tänane skandaalseim erakond veel Rahvaliidu brändi all toimetas ja Sirg aastatel 2005-2013 linnavolikogus valijaid esindas. Sealjuures näitas vanadaam üles erakordset lojaalsust, jäädes volikogus viimaseks kodupartei võitlejaks, kuigi ülejäänud saadikud mõõnas vaevlevast seltskonnast konkurentide poole üle jooksid. Ise tõdes ta toona lihtsalt, et selline “ringikolistamine” on vastuvõetamatu.

Keemiku tarkus

Nüüd, mil EKRE taas laineharjal seilab, on ka Sirgil täielik õigus taas püünele tõusta. Ometi teeb ta seda tegelikult vastu tahtmist, ent paraku ei jää muud üle, sest uue põlvkonna moraalne paleus kipub igasugustele üldinimlikele põhimõtetele vastu käima. Kui neil päevil lahkub meie seast end Šveitsi arstide hoole alla usaldanud ravimatut lihashaigust põdev Eesti esimene eutanaasiaturist Jane Paberit, siis Sirgi arvates on kogu teemat kuude kaupa katnud meediatähelepanu läinud üle igasuguste piiride.

“Meedikud on ju andnud tõotuse võimaldada inimestel võimalikult kaua elada,” põhjendas Sirg oma põhimõttelist vastuseisu. “Mina pole küll meedik, vaid keemik, aga jagan seda mõtet täielikult.”

Sirgi arvates tuleks pühenduda hoopis sellele, et hädaliste viimased elupäevad võimalikult meeldivaks muuta. “Kes vähegi suudab, käigu üritustel ja nautigu ansamblite ja tantsugruppide esitlusi,” soovitas ta.

Naabrinaine rääkis

Loomulikult annab Sirg endale aru, et peavoolumeditsiin kõiki aidata ei suuda, ent siin tulevadki mängu hea sõna ja teoga vabatahtlikud. “Isegi ammu pensionile läinud meditsiinitöötajatest on palju kasu, sest ka kõrges eas valdavad nad võtteid, kuidas näiteks lamajatel elu kergemaks teha.”

Positiivsete eeskujude asemel aga serveerib ajakirjandus Sirgi nägemuses üksikuid erandeid kui tõestust selle kohta, et eakamad inimesed soovivadki üksmeelselt manalateele suunduda. “Tunne, et suurtes valudes oleks parem see süst ära saada, on iseenesest loomulik, kuid seda ei tohiks mingil juhul avalikult võimendada,” märkis ta.

Sirgi enda pikaajaline kogemus on tõestanud hoopis vastupidist trendi: mida lähemale liigub inimene oma loogilisele lõpule, seda võimsamaks paisub elutahe. “Ma olen ikkagi koolis käinud, ega ma muidu keemikuks poleks saanud,” kinnitas ta. “Pealegi oli mu praeguseks surnud naabrinaine onkoloogiakliiniku peaarst ja rääkis mulle alati sama.”

Rahamaiad lähedased

Mulla-Madise juurde kiirustamise asemel soovitab Sirg eakaaslastel eeskuju võtta iseendast – liikumispuude tõttu pole temagi elu just meelakkumine, ent soovi võimaluste piires panustada pole see sugugi pärssinud. Estiko tööveteranide nõukogu esinaisena allub talle 300 pensionäri, kellele ta jõudumööda ka suunda näitab. “Vähemalt kord aastas saame Estiko kohvilauas kokku, kuid minu poole pöörduda võivad nad igal ajal ja nad teavad seda hästi.”

Ühiskondlik aktiivsus tähendab paraku ka flirti teispoolsusega, sest keskeltläbi üheksa veterani tuleb töökohustuste tõttu igal aastal kaduviku teele saata. “Aga absoluutselt mitte keegi meie seast pole veel öelnud, et eutanaasia tuleks seadustada,” rõhutas Sirg.

Liiati on praegu vaid viies maailma riigis legaliseeritud halastussurma teel niivõrd palju juriidilisi takistusi, et parem oleks seda teemat üldse mitte torkida. “Ütleme ausalt: maailm on üks küllaltki õel koht,” teadis elutark naine. “Kui lähedased tüdinevad haige inimese põetamisest ja kui veel varandustki loota on, hakkavad nad kindla peale süsteemi ära kasutama ja tegema vihjeid, et sa oled ju nii vilets ja ega sust midagi enam saa …”

Leevendus armuvalule

Kui eutanaasiat siiski kaaluda, peaks see Sirgi hinnangul olema ülimalt peenelt ette valmistatud ja vaba igasugustest emotsioonidest. “Paugupealt ei saa siin midagi. Enne tehtagu korralikud uuringud. Küllap muidu oleks see juba igal pool ära seadustatud, aga neid maid on ju maru vähe.”

Vastasel korral võime Belgia eeskujul ootamatult kiiresti jõuda olukorrani, kus “päästvat” süsti hakkavad nõudma ka armuvalus noored. “Kui selles vanuses maha jäetakse, on kerge tulema mõte, et teekski omale lõpu peale. Aga vanaduses pole see asi kaugeltki sama lihtne,” meenutas Sirg.

Lõpuks tõi selgroovigastusele vaatamata elu täiel rinnal nautiv pensionär välja religioosse dimensiooni. “Olgu pealegi, et see elu pole suurem asi, kui ise bussi pealegi minna ei saa. Endise volikogu sotsiaalkomisjoni liikmena olen nende probleemidega väga hästi kursis. Aga mis saab pärast surma, ei tea meist keegi,” vihjas ta.
 

Liidia Laaneoja
puuetega eksmeedikute ühingu Halastus esinaine

Veera on meie liige ja ühing toetab tema väljaütlemisi kindlasti. Paljusid inimesi ajab praegune meedikajastus lihtsalt segadusse. Loomulikult võib igaühel olla oma arvamus, aga kindlasti ei tohiks jätta kõlama mõtet, et kõik vanad ja haiged tulekski magama panna.

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 27/03/2019 20:41:35



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18968987464905