Küsitlus

Kas Tähe tänavat peaks bussiliin läbima?

Tuhat aastat ookeaniülest abielu

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Iidne leping liidab tulevased verivaenlased üheks. Maris Savik

Sajanditagune Giacomo Puccini hittooper „Madama Butterfly“ kõneleb USA-Jaapani armuloost ning toob seetõttu ka Vanemuise väikse maja lavale multirahvusliku staaride plejaadi.

Mullu suvel Narvas „Kremli ööbikutega“ kuulsust kogunud lavastaja Robert Annus tõdes, et tundis enne proovide algust omajagu hirmu, sest nimiosa täitev jaapanlanna Hiromi Oruma on Madama Butterflyd kehastanud aastast 2004 lugematu arv kordi üle maailma kuulsates ooperimajades. „Mõtlesin päris palju selle peale, kuidas ma hakkan teda selles rollis juhtima. Tema on ikkagi maailmanimi, mida on mul talle öelda?“ meenutas lavastaja.

Kuningas ja kooripoiss

Siiski lahenes mure pärast esimest proovi, kui Nagasaki lähedal väikeses majakeses abielluvate Ameerika mereväe leitnandi Pinkertoni ja geiša Chōchō-sani, hüüdnimega Butterfly keerulist lugu lahti harutama hakati. „Hiromi oli kui valge puhas leht, väga koostööaldis ja tahtis väga teada, mida mina asjast arvan,“ sõnas Annus. „Saime hakata heas mõttes nullist minema ning koostöö on olnud väga professionaalne.“

Meespeaosatäitja Rafal Bartminski Poolast aga sattus Tartusse esimest korda elus ja on lavastajale juba kinnitanud, et tegu on nüüdsest tema lemmiklinnaga. „Pärast seda, kui ta jalutas Supilinnas, nagu ma talle soovitasin, sattus ta nii vaimustusse nendest pisikestest natuke viltu olevatest majadest ja kogu Tartu arhitektuurist, samuti jõest. Ütles, et pole varem sellist asja näinud,“ naeris Annus.

Läti rahvusooperi staar Janis Apeinis on Vanemuise publikulegi „Jevgeni Onegini“ päevilt tuttav, ent lisaks on ta koos Orumaga „Madama Butterflyd“ mänginud Riias. „Olen seda vaadanud ja ta tunneb seda rolli läbi ja lõhki,“ märkis Annus. „Selliste artistidega on suur au koos töötada.“

Ilmselt veidi vähem tuntud on tõik, et Annus isegi Puccini ooperis häälepaelu võngutanud on – seda kümneaastaselt Estonias, kui teoses „Gianni Schicchi“ tuli täita perepoeg Gherardino minirolli. „Olin Estonia poistekooris laulupoiss ja see oli esimene kord, kui minus suur armastus teatriga tegelemise vastu tekkis,“ rääkis ta. „Mul oli üks laulupartii, mille ajaks pidin sisse jooksma ja siis dirigendi märguannet ootama.“

Riskid hajutatud

Neeme Kuninga käe all sooritatud roll jättiski pitseri kogu eluks. „Estonia oli sel ajal veel renoveerimata ja omadega täiesti 1960-ndates, aga see, kuidas Kuningas töötas, on mul siiani väga hästi meeles,“ sõnas Annus. „Nüüd on sõrm antud ja käsi ka läinud – olles „Madama Butterflyd“ nii palju kuulanud, saan aru, miks Puccini seda isegi oma kõige ilusamaks ooperiks pidas.“

Põliste jaapani kommete kohaselt sõlmitakse lavastuses abielu 999 aastaks, millest kogu järgnev sündmustik Maarja Meeru loodud lavakujunduse taustal kerima pistabki. „Hakkasime koos Maarjaga seda mõtet veeretama ja jõudsime minu arvates väga kauni tulemuseni, mis võiks paitada inimeste visuaalse meele kogemust lisaks imekaunile Puccini muusikale,“ kirjeldas Annus.

Küllap aitab lavastajal vägesid juhtida seegi, et lapsena oli tal alati sihiks hoopis näitlejakarjäär, mis ka viimaks erialavaliku määras. „Mõte oli, et võin ju proovida ka lavastajaks, sest see on raskem, ja kui ma sinna ei sobi, siis äkki võetakse näitlejaks – hajutasin riske,“ selgitas ta keerukat mõttekäiku. „Näitlejaoskused ei käi küll lavastajaõppega ilmtingimata koos, kuid kui üliõpilasel vastav soov on, siis kindlasti see mööda külgi maha ei jookse. Tunned paremini neid võtteid, millega näitlejad iga päev kokku puutuvad, ja suudad võib-olla paremini tööd teha.“

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 04/04/2019 09:04:34



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.27597403526306