Küsitlus

Kas sa Tiigi Riinat tead?

Õppursõdur Aleksander Elango meenutas

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Nii 40 aastat tagasi jäädvustasin meie pedagoogilise mõtte suurmehe Aleksander Elango (1902–2004) noorpõlvemälestusi.

Juttu tuli ka 1919. aastast, mille suvest peale kuulus ta kommertskooli poisina õppursõdurite hulka. Muu hulgas pajatas Elango järgmist.

Sõja algperioodil sõdis rindel, põhiliselt pidas aga Tartus korda koolipoistest koosnev tagavararood (= kompanii). Maikuus kuulutas 3. diviisi ülem kindral Ernst Põdder välja Lõuna-Eesti koolinoorte kutse sõjaväkke, seda ka aasta noorematele kui mujal Eestis.

Nimelt oli plaanis formeerida Tartus kooliõpilaste pataljon, kuhu kuuluksid staap, neli roodu jalaväge, oma majapidamine ning orkester. Väeosale anti majutuskohaks toome nõlval kõrguv punastest tellistest hoone. Varem üliõpilaste ühiselumaja, hiljem arhiivi kasutuses. Koht oli igati sobiv. Muud rahvaväe asutused lähedal, samal ajal noorukid linnarahva silme alt ära. Hea ligi minna õppustele Tähtvere parki ja selle servas olnud liivakarjääri – laskeharjutuste tegemiseks. Praegu asub seal laululava koos amfiteatrina tõusvate pinkideridadega.

Õppursõduriteks saanud noorukitele tundus sõjamehe elu algul uudse ja huvitavana. Sõduritoitki suupärasena. Meeldis ka vintpüssist märki laskmine, kui ainult ei oleks olnud seda hilisemat relvade puhastamist ning õlitamist. Tüütama hakkas aga rividrill ja sõjaväele omase korra range nõudmine. See oli hoopis teine kui juba sisseharjunud lodev koolidistsipliin. Ka karistused olid karmimad ja mingit eneseõigustamist ning vasturääkimist ei lubatud. Landesveeri sõja aegu läksid mõned eriti agarad poisid omavoliliselt Võnnu alla rindele. Formaalselt võttes oli see ju väejooks, ainult et toimunule vaatasid ülemused kuidagi läbi sõrmede. Sõimasid tagasitulnud mehepojad läbi ja sellega asi jäi. Teadagi miks.

Augustis, kui punased tungisid Pihkva all kõvasti peale ja Eesti väel oli kitsas käes, saadeti osa pataljonist rindele ja selle lähitagalasse. Sõdida tuli just Ostrovi kandis, seal oli ka langenuid ning haavatuid. Üldiselt aga väejuhatus hoidis poisse, esimesel võimalusel sõidutati nad tagasi Tartusse.

Kui sügisel alustasid koolid jälle õppetööga, kujunes paljude õppursõdurite elujärg järgmiseks. Hommikul kooli tundidesse. Lõuna kasarmus, sellele järgnes puhkeaeg ja kodune õppimine. Hilisõhtul teenistusse. Kes ladusid valvama, kes linna mööda patrullima. Kehtis ju komandanditund ja kahtlasi isikuid tuli kontrollida. Varahommikul tagasi kasarmusse, relv oma kohale ja poiss kas kooli või magama. Kuidas keegi. Juhtus sedagi, et mõni vend ei viitsinud Toomele kõndida, vaid läks kogu oma varustusega otse tundidesse. Vintpüss rihmapidi õlal ja padrunitasku vööl. See äratas loomulikult tähelepanu. Nii pedagoogides kui kaasõpilastes.

Eriti nooremate klasside nagades, kes kippusid relvi näppima, sihtimisharjutusi tegema. Aga sõjariist ei ole mänguasi ja teinekord võis salve unustatud padrunist eluohtlik paukki kõlada. Õpetajad keelasid, aga egas kõikide keeldu kuulatudki. Esines isegi naisõpetajate hirmutamist püssitoru nende poole suunates. Pahandust mis palju. Et osa õppursõdureid kippus vahetundides avalikult suitsetama, seda nagunii ei pandud tähelegi. Noorte sõjameeste asi, teadagi …

Tegemist oli siiski vaid üksikjuhtudega. Enamikus olid õppursõdurid patriootilise meeleolu loojad koolis. Ja ka sündmused toetasid üldist optimismi. Seda just Tartus, kus tehti ettevalmistusi rahvusülikooli avamiseks ja seal õppetööga alustamiseks. Juba käisid delegatsioonidevahelised läbirääkimised sõjategevuse lõpetamiseks ning püsiva rahu sõlmimiseks. Tulevik näis igatahes paljutõotavana. Ja eks see nii läinudki.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 25/04/2019 11:10:20



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.34219980239868