Küsitlus

Kas ligipääsu Emajõe kallasrajale tuleks parandada?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

2019. aasta maikuul on eestikeelsel ajakirjandusel austav ülesanne väärikalt meenutada kahe suure tegija ümmargusi sünniaastapäevi.

16. mail möödub 200 aastat Vändra kandi mehe Johann Voldemar Jannseni (edaspidi JVJ) ja 19. mail 100 aastat saaremaalase Juhan Peegli sünnist. Mõlemad meie trükiajakirjanduse – ja mitte ainult selle – suurkujud, kes põhiosa oma loometööst tegid Emajõelinnas. Eks seepärast pühendangi maikuu pajatused neile, seda enam, et J. Peegliga olin üle poole sajandi teekaaslane nii tudengipõlves, töötades dekanaadis, ülikooli ajalehe toimetamisel kui ka õppejõu ning pensionärina.

Aga alustada tuleb Jannsenist, kelle kohta võib öelda: mees nagu orkester. Võimekus õige mitmel alal oli ju omane teistelegi ärkamisaja juhtfiguuridele, kelle hulka JVJ kindlalt kuulus. Märksõnadena reastades oli ta esmajoones rahva keelt ja stiili meisterlikult valdav ning kasutav kirjamees elik literaat. Maarahvale – keda just tema hakkas nimetama eesti rahvaks – jõukohaste ning õpetlike lugude kirjapanija. Ühtaegu saksa keelest tõlkija ja meie oludele mugandaja. Nooremas põlves sai tuntuks enam kui tuhande kirikulaulu tõlkija ning suupäraseks kohendajana. Aga ka originaalvärsside loojana. Neist küll tuntuim 1869. a üldlaulupeoks valminud sõnad Soome helilooja F. Paciuse oodile „Kodumaa“. Ärgitust selleks olla ta saanud Reigi koguduse pastori G. F. Rinne samale meloodiale tehtud sõnadest „Hioma – ehk issamaa laul“. Jannsen haaras juba kogu eestlaste asuala alustades sõnadega „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm … „. Millest sai mõne aja pärast meie rahvus- ja seejärel juba riigihümn.

Ta oli visa eestikeelse nädalalehe väljaandmise loa taotlemisel. Nikolai I ajal tehtud kaks katset tõrjuti jäigalt tagasi. Alles Aleksander II valitsemise alguses sai ta loa, õigemini koguni kaks: ühe Pärnu trükkali Bormi ja teise tartlase Laakmanni nimele. JVJ asus oma tolleaegses elukohas ilmuma hakkava „Perno Postimehe“ etteotsa, jättes Tartu lehe „Tallorahwa postimees“ kohalike pastorite toimetada ning lugudega täita. Pärnu leht kosus kiiresti – 1862. aastal oli juba üle 2200 tellija. Tartu oma aga kidus ja läks peagi hingusele.

Innustatuna lehe edust loobus JVJ koolmeistriametist ja pühendus ainult ajalehele. Kolis koos perega 1863. aastal Tartusse, kus tema toimetusel hakkas järgmisest aastast ilmuma „Eesti Postimees ehk Näddalaleht“, mille trükiarv ulatus peagi 5000-ni. Üha enam tunti selle üle-eestilise seitungi tegijat Postipapa heatahtliku hüüdnime all, kuigi ta leplik meel ja konservatiivne hoiak ei olnud Eesti noorema põlvkonna tegelastele alati meeltmööda.

Veel sai JVJ tuntuks seltside asutajana ja eestlaste seltsielu suunaja ning innustajana. Energiast ning ideedest pakatava Postipapa algatusel asutati Tartus 1865. aastal laulu- ja mänguselts Vanemuine. Seltsi eesmärgiks seati „kaunistada eestikeelseid jumalateenistusi mitmehäälse meestelaulu ja pillimänguga“. Sest tol ajal ei mõistetud mängu all mitte näitemängu, vaid puhkpillimuusikat. Pealegi tegeles selts veel õpetliku sisuga kõnede esitamisega ja mõnusa ajaviite korraldamisega. Jannseni ja seltsi algatusel sai 150 aastat tagasi teoks esimene eesti üldlaulupidu Tartus, mille kohta on hiljem öeldud, et just siin laulsid eestlased end rahvast rahvuseks.

1870. aasta juunis tähistati Vanemuise seltsi 5. aastapäeva eestikeelse näitemänguga. Autoriks ja näitejuhiks JVJ tütar Lydia, osalisteks Jannsenite pere liikmed. Nii et meie rahvusliku teatri sünd oli tihedalt seotud Postipapa pere ja tema enda ettevõtmistega.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 08/05/2019 21:44:51



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.16007614135742