Küsitlus

Millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel? (Võitja pääseb finaali.)

Koolitatud anarhistid rapivad tsensuuri

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Kalmumullast tõuseb elupuu, hõberemmelgas elab edasi. Lydia Raadik

Maksumaksja kulul hariduse omandanud kultuurieksperdid on peavooluühiskonnale selja pööranud ja anduvad laval kõikvõimsale purustusjõule.

Linnatänavatel üha enam tähelepanu pälviv obskuurne Iso Pullo kujutab endast kergemuusikakollektiivi, mis on eestvedaja Siim Lille sõnul Tartus vahelduva eduga tegutsenud juba neli aastat. “Oleme end nullist üles töötanud,” vihjas ta.

Haluga lavale

Solist Lill on ka bändi ainus oma näo ja nimega esinev liige, sest nii bassist Härra Muna, kitarrist Mõru Tups kui klahvpillimängija DJ Slobodan eelistavad repressioonide hirmus anonüümsust. “Nagu Nirvanas ei teadnud keegi ühegi bändiliikme nime peale Kurt Cobaini, jäävad ka meil teised varju,” tõi usuteadlane Lill ajaloolise paralleeli. “Mind kutsuti ikkagi kunagi Metallica meestele linna tutvustama, eks sealt mu huvi bänditeo vastu alguse saigi.”

Iso Pullo on oma tegemistes sedavõrd ehe, et päris algusaegadel polnud neil isegi pille. “Ehitasime esimese kitarri puuhalust, esimesel ülesastumisel polnud sel veel keeligi küljes,” meenutas Lill sünniraskusi. “Tasapisi on siiski lisandunud pärisinstrumendid, näiteks kitarrid on poes väga odavaks läinud ja isegi meie suudame neid osta.”

Keskea künnisele jõudnud mürakarusid iseloomustab Lille hinnangul toores jõud: tartlased on tagasi toonud 1990ndate vaibi, mil igaüks tegi keldris madratsi peal bändi. “Mäletame veel aegu, mil jood sõpradega mõned õlled ja selle asemel, et Playstationiga mängima või Youtube'i surfama minna, musitseeriti. Toome noored tänavalt ja nutitelefonide tagant tagasi pillide juurde,” kirjeldas solist oma visiooni. “Näitame, et hea muusika tegemiseks ei pea 30 aastat barokkviiulit õppima.”

Vaenlaste laim

Ajapikku on saabunud ka laiem tuntus ning viimati soojendatigi Genialistide klubis muusikakoolist võrsunud bändi Stressipank. “Pärast tulid inimesed juurde ja kiitsid, et kõik oli väga ilus, vaatamata sellele, et meie muusikakoolis õppinud pole,” rääkis Lill “Meil oli ka luulekava ülikooli raamatukogu ahistamisskandaali teemal. Nii et käitusime natuke poliitiliselt, jagasime inimestele puuhalge, mille varastasime ühest sponsorkuurist.”

Siiski peitub ansamblis ka vaimsem, sügavam pool, mis avaneb juba juuni alguses kirjanduse majas. “Seekordne kava tuleb pessimistlikum, Emil Ciorani ja Samuel Becketti loomingu ainetel - keskendume elu varjukülgedele, et näidata mõnedele noortele, et nende elu on liigagi hea,” leidis ise muusikukarjääri jooksul tulest ja veest läbi käinud mees.


Religiooniloolasest arvamusliider Marju Lepajõe toetab Siim Lille valikuid mõistlikkuse piirini.

Hoolimata tihedast graafikust leiab Iso Pullo fännide jaoks alati aega ning on mõõduka tasu eest igal võimalusel valmis esinema. “Üks inimene oli kord isegi huvitatud, aga kui ta nägi minust alasti pilte põleva piibliga, siis otsustas, et see ei ole vist ikka päris tema jaoks,” sõnas Lill. “Samas on mul tunne, et selliseid pilte levitavad meie vaenlased ja sellist asja pole tegelikult olnud.”

Parmuelu ei pelga

Üldiselt keskenduvad kolkapatrioodid tegevuses Tartule, kuid korra on jalg maha pandud ka Viljandis. “Selleks tarbeks olime kirjutanud Viljandi-teemalise laulu, kus ka kirikuõpetaja kassi, kes kuuli sai, ära mainisime,” pajatas solist. “Kohe pärast esinemist kutsuti meid Jämejala hullumajja - sealne personal leidis, et oleks väga lahe meid hulludele näidata.”

Repertuaar kõigub seinast seina ning selle võiks kokku võtta mõtteteraga, et protesteeritakse valimatult kõige vastu. Poliitikasse pole paraku aga senini jõutud. “Enne valimisi oli mõttes luua Pudelirikkuse Erakond,” vihjas Lill siiski. “Siinkohal meenutakski, et fännid võivad meile ka asju saata, miks mitte näiteks sularaha ja muusikariistu.”

Sealjuures ei pelga teisitimõtlejad, et samas vaimus jätkates nad legendaarsete eluheidikute Piro Kunni ja Zavoodi-Lembituga ühel pulgal lõpetada võivad. “Hiljuti sattusin linna peal kokku kunstnik Imat Suumanniga, kes ütles, et selleks, et praegu üldse ellu jääda, on mõistlik hakata asotsiaaliks,” selgitas Lill. “Võib-olla teistel bändikaaslastel on elus mingi siht, aga minul isiklikult küll mitte. Mulle on oluline kultuuri korrastada ja korraldada - kui vaid oleks rohkem igasugu avamisi, kus ka süüa antakse.”

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 16/05/2019 11:35:08



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.15437078475952