Küsitlus

Kas sa Tiigi Riinat tead?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Erihariduselt oli Juhan Peegel eesti keelele pühendunud lingvist. Seejuures tugeva just saarlasele omase huumorisoonega.

1954. aastal kaitses ta kandidaaditöö teemal „Eesti regivärsilise rahvalaulu keele morfoloogia“. Ja seejärel – pannud vahepael Tartu suurkoolis ajakirjanike akadeemilise ettevalmistuse käima – kirjutas meie trükiajakirjanduse algusperioodist doktoriväitekirja, mida kaitses 1973. aastal. Samas jälgis tähelepanelikult emakeele arengut ja kasutas isikupäraselt selle rikkusi nii kõnes kui kirjas.

Peegli kõne väljendusrikkust kuulsin temaga koos kohustuslikku sõjalise kasvatuse kursust läbides 1940. aastate lõpul. Üks päev nädalas, õpetus nii eesti kui vene keeles. Lektoriteks enamikus laskurkorpuse eestlastest ohvitserid-pensionieelikud. Suhtusid endistesse rindemeestesse kui „oma poistesse“, mistõttu vaheajad venisid sageli pikkadeks sõjaväeelu mažoorsemate seikade meenutamiseks. Sest vanu soldateid oli meie hulgas omajagu.

Peegli suust kuulsime neil perekur’idel (suitsupausidel) eestlastest sõdurite argood, mida ta oli sõja lõpuperioodil tasapisi üles märkinud. Nii saime teada, et jaoülemat nimetati jupijumalaks, telefonisti traatjalaks, miinipildujat käkipressiks. Hobust possuks ja talli possubaasiks.

Eriti palju oli Peeglil meeles söögi ja söömisega seotud argoosõnu. Väliköök oli supisuurtükk, kuhu soldat mürliku – katelokiga volgu-volga elik hästi lahja supi järele läks. Olid suppidelgi omad nimed. Hapukapsasupp oli gaasiasjandus, hernesupp laskeasjandus ja klimbisupp allveelaevastik. Leiba nimetati turbaks ja sellele pandud heeringatükikest ööbikuks. Ning hakklihakaste kandis millegipärast traattõkke nime. Toidulisa hankimine oli lantimine ja köögitoimkonnas kartulikoorimine ümarkirja treimine.

Eriline kõnemees Peegel ise ei olnud ega ka pikki kõnesid hinnanud. Kasutas nende kohta soldativäljendit: tuul liigutab puulõugu. Juhtus kõneleja olema kidakeelne, siis ütles Peegel, et selle mehe jutt on nagu okastraadi sikutamine läbi oherdiaugu. Ladus, kuid sisutühi lora pälvis hinnangu: „Päikese käes oleks sel mehel küll vikerkaar ümber lõua – sedavõrd vesine jutt.“

Dekaanina ja muidu ülemusena tuli Peeglil endal sageli sõna võtta. Informeerivat kõnet armastas ta alustada sõnadega: „Selle asjaga on nüüd nii, et …“ Vaba sõnavõttu: „Kuna ma ei ole mingi oraator, siis tuleb minu kõne lühike, aga see-eest hästi sisutühi.“ Ulatades juubilarile kingitust, ütles: „Ja siin on kollektiivi poolt meenutuseks üks nahkapistetud köide.“ Mis vastas tõele – raamat oli igati soliidses nahkköites.

Teinekord kasutas Peegel ka argikõnes üllatavaid väljendeid. Õige pisikese sülekoera kohta ütles transistorpeni. Või: „Vaata, üle tee jookseb buldog süsteemi koer.“ Mõndagi laenas 19. sajandi II poole ajalehtedest, nagu väljendid mõttekärmas meesterahvas, peened paleuslikud püüded või jõukarastuslasele sobiv pikutamise sohva ehk couchette. Neid võib leida ka tema kahes Heinrich David Rosenstrauchi pseudonüümi all ilmunud paroodiakogumikus „Üks kaunis jutu ja õpetuseraamat“ (1966) ja „Kolm tahedat lugemist“ (1973). Soovitan igatahes tutvuda kui ka läbilugemiseks liialt kogukaks peetakse. Aga paksud need üllitised küll ei ole – Peegel oskas lühidalt olulise esile tuua. Kasvõi ütluses: „Õpetaja õpib kõige paremini õpilasi õpetades.“

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 06/06/2019 10:01:08



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.29848504066467