Kõik uudised Paberväljanne Online

Landeswehri loomine ja tegevus 1919. a 1. poolel

Landeswehr tähendab saksa keeles maakaitset, mis kujutas endast vabatahtlikest moodustatud sõjalist organisatsiooni.

Balti Landeswehrile (BL) pandi alus Riias 1918. aasta sügisel ja sellest pidi saama Balti hertsogiriigi kaitsevägi. Hertsogiriik jäi aga loomata ja äsja välja kuulutatud Läti vabariik lubas BL-i astunud sakslastele anda noore riigi kaitsmise tasuks kodakondsuse koos haritava maaga. Ohvitseridele mõisad, allohvitseridele ja reameestele talud. Seda peamiselt jõukal Kuramaal. Koos õigusega tuua hiljem Saksamaalt kohale ka oma perekond.

Kui punavägi vallutas 1919. a alguses Riia, taganes väikesearvuline, aga hästi relvastatud ja varustatud BL Kuramaale, kuhu rinne jäi püsima. Siia saabus rindekogemusega endisi saksa sõdalasi, kellest moodustati omamoodi eliitüksus, mida nimetati Rauddiviisiks. Mõlemad formeeringud allusid Soome kodusõjas silma paistnud kindral Rüdiger von der Goltzile – kõva käega väepealikule. Nii kujunes 10 000-meheline igati arvestatav militaarne jõud. Et takistada Ulmanisel Läti rahvusliku sõjaväe organiseerimist, kõrvaldati ta aprillis võimult. Ministrid võeti vahi alla, Ulmanisel endal läks korda põgeneda Liibavi reidil seisvale lääneliitlaste laevale. Edasi hõivas BL 22. mail Riia, kus asuti viivitamatult arveid õiendama nende kätte langenud punastega, kelle olukord Loode-Lätis oli muutumas õige täbaraks.

Siin tungis järjest lõuna poole äsja moodustatud Eesti Rahvaväe 3. diviis. Selle ülemaks oli nimetatud nii sõdalaste kui rahva hulgas hästi populaarne murdekeelt kasutav kindralmajor Ernst Põdder. Tuntud hüüdnimede Vana Mongol – välimuse ja Õkva keelepruugi järgi. 40-aastane Põdder usaldas staabi kirjatöö 29-aastasele alampolkovnikule Nikolai Reegile. Mehed sobisid omavahel hästi ja neid peetakse õigusega 1919. aasta juunis toimunud Landeswehri sõja võidu organiseerijateks.

1919. aasta kevadel formeeriti K. Ulmanise valitsuse palvel Tartus Läti rahvuslikult meelestatud üksusi. Saanud meie rahvaväelt relvi ja varustust ning oma ohvitseridelt vajaliku väljaõppe, hakati valgelätlasi saatma Põhja-Lätisse punaste vastu. Kokku oli neid tol ajal oma 8000 võitlejat, seega 10 korda vähem kui Eesti Rahvaväe mehi.

Maikuu lõpul alustas meie vägi ulatuslikku pealetungi Setumaalt ja vallutas peagi Pihkva. Kottijäämist pelgavad punased taganesid, kohati lausa põgenesid Loode-Lätist. Nende täielikuks purustamiseks tulnuks Landeswehril liikuda Riia alt itta ja kirdesse, mida paraku ei toimunud. BL-i juhid suunasid oma väe hoopis põhja poole, Ulmanise üksuste ja eestlaste vastu. Nende arvates oli Eesti Vabariik mõisamaade sundvõõrandamisega näidanud oma punast – või vähemalt sotsialistlikult roosat – olemust ja see „ülekohus“ tuli Eesti hõivamisega heastada. Seda enam, et Narva jõe joonelt olid valgekaartliku kindral N. Judenitši väed läinud pealetungile Ingerimaale ja suurlinna Petrogradi suunas. Meie iseseisvat riiki ei näinud ei BL ega Vene valgete plaanid ette.

Eesti väejuhatus soovitas BL vägedel jääda Koiva jõest lõuna poole. Von der Goltz ei hoolinud sellest ja 5. juunil peeti sakslaste ja eestlaste vahel esimene lahing Võnnu lähedal. See tähendas juba uue sõja algust. Esialgu oli ülekaal eestlaste võitlusvõimet alahinnanud BL-il. Hõivati Võnnu ja valmistuti edasi liikuma. Antandi esindajate nõudel sõlmiti 10 päevaks vaherahu, mida mõlemad pooled kasutasid täiendavate jõudude kohaletoomiseks. Kuna sakslastel oli omajagu aeroplaane, siis oli neil hea ülevaade meie positsioonidest ja rongide – eelkõige nelja soomusrongi – paiknemisest. Otsustav relvakokkupõrge seisis aga alles ees.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 13/06/2019 15:09:42



test version:0.096441984176636