Küsitlus

Keda usub?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Üliõpilased olid ja on nalja- ja naeruhimuline seltskond. Nii nagu paljudki neist eakamad akadeemilise pere liikmed, kelle anekdoote kipub kammitsema kas ametikoha väärikus või eluaastate koorem. Aga viskavad nemadki nalja suurkooli elu humoorikate seikade üle.

Olen tudenginaljadega vahetult kokku puutunud 1946. aasta sügisest – oma õpinguaja algusest peale. Mõndagi siiani meeleski pidanud, üht-teist üles märkinud. Sobivale seltskonnale paslikul hetkel edasi rääkinud. Olgu kahes järgmises pajatuses toodud mõned näited. Alustades muidugi eksamitest, tolleaegsetele tudengitele eriti dramaatilistest situatsioonidest.

Tuleb eksamile – tol ajal loomulikult suulisele – kehvade teadmiste, kuid julge pealehakkamisega noorisand. Professor kuulab ta segasevõitu vastuse kannatlikult ära ja küsib siis: „Huvitav, mida eksam peaks teie arvates endast üldse kujutama?“ „Intelligentset jutuajamist kahe targa inimese vahel!“ „Aga kui üks neist osutub hoopiski tobukeseks?“ „Siis jääb intelligentsem stipist ilma.“

Dotsendid omavahel: „Kolleegid, kas teate, mis on sarnast truul koeral ja eksamile tulnud ettevalmistamata tudengil?“ „Mis siis?“ „Mõlemad vaatavad sulle pikalt anuva pilguga otsa, sest tahavad kangesti midagi teenimatult saada.“

Riigieksam kõrge komisjoni ees. Tuleb tudeng piletit võtma. Piilub ühe, siis teise serva alla, aga paneb kohe tagasi. Nii õige mitmel korral. Komisjoni esimehe kannatus ütleb lõpuks üles ja ta lausub: „Teie õpinguraamat!“ Saab selle ja kirjutab rahuldava hinde sisse. Komisjon on hämmingus. Mille eest rahuldav, kui tudeng ei teinud suudki lahti? „Seltsimehed professorid,“ summutab esimees protesti eos. „Mõelge loogiliselt. Ise nägite, et ta otsis sobivat piletit. Ilmselt pidi ta antud aines ikka midagi teadma.“

Professorilt küsitakse, kui palju aega kuluks tal hiina keele ja kirja elementaarkursuse eksami ettevalmistamiseks. „Noh, kaks aastat vähemalt. Pigem juba kolm,“ kõlab vastus. Sama küsimus dotsendile. „Aasta, aga vajadusel tulen ka kuue kuuga toime.“ Üliõpilane vastab küsimusele küsimusega: „Aga mis päeval eksam on?“

Pikaleveninud diagnostika eksam arstiteaduskonnas on lõpule jõudnud, kui ruumi tormab veel üks tulevane tohter. „Ma ei saanud kuidagi varem tulla. Taeva pärast, võtke ka minult eksam vastu!“ „No olgu,“ toriseb eksaminaator. „Ainult et vastata tuleb teil ilma mingi ettevalmistusajata. Vaadake mind korraks tähelepanelikult ja öelge, millise kahe kroonilise haiguse all ma kannatan?“ Pool minutit pausi ja tudeng panebki diagnoosi: „Teil on diabeet ja skleroos!“ „Täiesti õige,“ imestab professor. „Ja milliste tunnuste alusel te seda järeldate?“ „Väga silmatorkavate järgi. Teie pea ümber tiirutab kogu aeg kaks mesilast ja teie püksinööbid on lahti.“

Range eksamineerijana tuntud professori eksam. Ruumist väljub õhetava näoga esimesena vastanud noorik. Kursusekaaslased piiravad ta sisse: „Noh, kuidas oli?“ „Väga usklik, väga usklik mees,“ rääkis neiu. „Iga kord, kui ma vastasin pani ta käed kokku ja pomises omaette: „Issand, issand, mida kõike ma enne surma pean oma aine pähe ära kuulama …“.“

Alguses ringlesid eeltoodud lood suulise folkloorina. Siis tuli sõna- ja trükivabadus ja anekdoodid võtsid oma kogumikesse Erkki Kõlu, Vello Lään, aga ka rektori ametis olev Peeter Tulviste. Iga mees pisut uues kuues, aga satiirisähvatus ikka sama.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 19/09/2019 09:35:55



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18253493309021