Küsitlus

Finaal: milline raadiojaam on sulle armsaim?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Akadeemilise peres ringles arvukalt pilalugusid konkreetsetest professoritest, nende koomilistest erijoontest ja eluvõõrusest. Osa neist kunstlikult kokku seatud – näiteks keedab hajameelne professor muna asemel taskukella, endal muna peos – peamiselt aga mingile reaalsele seigale tuginevat. Olgu just selles žanris toodud paar näidet.

1948. aasta sügisel käis ülikoolis suur kampaania weismannistide-mendelistide õpetuse vastu ja „ainuõige“ mitšuurinlik-lõssenkistliku bioloogia poolt. Tipnes see suure arutlusega aulas. Üheks põhiteemaks oli saakide järsk suurendamine põllumajanduses. Kui pärast pikki ettekandeid algasid läbirääkimised, võttis sõna ka bioloogiaprofessor Heinrich Riikoja, kes arutas nii: „Seltsimehed! Kas me ei lähene probleemile mitte valest küljest? Arutame aina, kuidas kasvatada suuremaid kartuleid, kaalikaid, porgandeid ja teisi aedvilju. Kas poleks ratsionaalsem uurida hoopis seda, kuidas toidu tarbijat, st inimest väiksemaks muuta? Noh, nii põlvekõrguseks. Siis piisaks talle ühest praegusest porgandist nädalaks ja suur kaalikas oleks terve kuu toit.“

Varasemast ajast oli palju anekdoote seotud meditsiiniprofessor Aleksander Paldrokiga (1871–1944). Markantne teadusemees nii vaimult kui kehalt. Rõõmsameelne oma olemuselt, suurepärane anekdootide tundja ning jutustaja. Ikka valjuhäälselt, et kõik kuuleksid.

Kolleegid ja õppijad-meedikud teadsid, et iga reede keskpäeval külastab Paldrok Emajõe sauna. Peseb end puhtaks, siis läheb leiliruumi, viskab paar kapatäit kerisele temperatuuri tõstmiseks ja hakkab ülalt alumistel astmetel kükitajaile või ukse juures seisjaile pilalugusid pajatama. Ei kahetse kuulajatest keegi ei kanget leili ega pikalevenivat saunaaega. Sest Paldrokilt saab mõndagi uut ja naermaajavat kuulda.

Temast endast ringles ülikooli peal mitmeid õpetlikke lugusid. Ikka mingil määral meditsiiniga seotuid. Paldrokile ei meeldinud, kui seltskondlikus vestluses pöörduti tema kui raviarsti poole oma hädadega. Selleks tuldagu ikka nagu kord ja kohus ettenähtud ajal tohtri poole visiidile. Kord nõudnud üks tuttav kaupmees lausa uulitsal head köharohtu. „Võtke kastoorõli,“ vastanud Paldrok. „Aga vähemalt pool teeklaasi. Siis aitab kindlasti.“ Paari päeva pärast olnud mees vastuvõtul ja palunud midagi, mis kõhu jälle korda teeks“. „Teie ei köhi enam?“ pärinud Paldrok. „Ma ei või isegi kõvasti astuda, mis siis veel köhimisest …“ „See on hea, et rohud ikka aitavad, siis inimesed usaldavad tohtreid,“ olnud professori resümee.

Kord tundunud seltskonnas keegi daam kõhus teravat valu ja küsinud Paldrokilt: „Härra professor, millega algab pimesoolepõletik?“ „Kõva p-ga.“ „Fuihh, kui prosta …“ „Pole siin prostat midagi, see on hoopis eesti keelele omane. Näiteks saksa keeles algab see tõbi (Blindarmentzündung) hoopis pehme b-ga.“

Tudengid meenutasid, et Paldroki loengud olid napisõnalised ja hästi konspekteeritavad ning neid kuulates saab sageli naerda. Haigeid demonstreerides ei luba ta kunagi neid kombata. Nahahaigusi tuleb diagnoosida ainult silmadega. „Tsirkuleerige ja vaadake hästi hoolega,“ on tema tavalised sõnad. Ja algabki tsirkuleerimine ja uurimine distantsilt. Unustab mõni noormees seda tehes käe püksitaskusse, kõlab kohe professori sügav bass: „Kas teil on kolm testist (munandit), et peate üht toetama käega?“ Ja käsi püksitaskust kaob silmapilk. Kasvatuslik võte missugune.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 26/09/2019 09:14:32



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18668484687805