Küsitlus

Keda usud?

Eduard Vilde Pariisi liiklusest 1900. aastal

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Eestlasest literaat viibis Prantsusmaa pealinnas ligi kolm suvenädalat, jagades aega nii maailmanäituse kui linnaga tutvumiseks.

Kuigi ta nägi ka tahmaseid ja lagunevaid töölisrajoone, oli Vilde hinnang linnale tervikuna lausa ülistav. Pariis olla juba pikka aega kogu maailma süda ning aju, koht imelise nõidusväega, kust alailma on esile kerkinud nii häid kui halbu algatusi, millest muu maailm eeskuju võtnud.

Autor kirjutas: „“Mõistlik reisija vaatab päeva Pariisi, teise maailmanäitust“ – nii oli kirjas reisijuhatajas. Mitu päeva järgemööda näitusel käia on lausa tervisele kahjulik. Mitu päeva järjestikku bulvareid tallata, paleesid, pildikogusid ja muuseume imestada oleks varsti igavaks läinud. Nii et tuli uudistada vaheldumisi. Nii sain Pariisi tänavaelust virvendava pildi, valimatult aju sisse sattunud litsutusi (=muljeid).“

Eriti paelus Vilde tähelepanu suurlinna bulvarite pärastlõunane liiklus. Kõikidest avenüüdest käib selle poolest üle Paradiisiväljade (Champs Elysée) kihin ja kahin. Uulits on nii lai ja sirge, et sa võid sellel toimuvat algusest otsani vaadata. Pärastlõunal valitseb sellel hiigeltänaval elu, mille sarnast kuskil maakera peale ei tunta. Terve uulits on üksainus lainetav, mässav sõitjatemeri, mis kahte voolusesse jaguneb. Paremat kätt sõidetakse edasi, pahemat kätt tagasi. Tänu sellele on uulitsaliikluses kord majas.

Vilde jätkab. „Nii palju ja nii mitmesuguseid sõiduriistu kui siin pole minu silm veel kunagi näinud. Palavikuhaige unenäod ei või kirjumad, pöörasemad olla, kui see kihin Elysée väljade uulitsal päikesepaistelisel pärastlõunal.

Kõige algupärasem nähtus oli mulle automobiilide päratu hulk. Automobiil on Pariisis nagu harilikuks sõiduriistaks saanud – esialgu veel muidugi lõbusõidu tarvis. Hobune hakkab siin nähtavalt auru, bensiini ja elektri ees hävinema. Pariis ja Prantsusmaa üleüldse on automobiilide kodumaa. Mujal suurlinnades on need hobuseta sõiduriistad veel ikka üksikud nähtused. Siin näed neid – suuri ja väikeseid, kõrgeid ja madalaid, lugemata arvul hobuvankrite seas keerlevat. Nad on kergemini juhitavad kui tulised ja perud hobused, seepärast pole ka nende läbi sündivate õnnetuste arv mitte suurem kui hobuvankrite süül juhtuvatel.

Panin esialgu ülepea imeks, et sellel avenüül iga päev tosinate kaupa inimesi surma ja vigastada ei saa. Üle uulitsa pääsemine elu ja tervisega näib otse võimatu olevat. Ja ometi pole lugu nõnda. Õnnetuste eest hoiab Pariisi üpris tubli politsei, sõitjate imekspandav hool ja osavus ning mõistlikuks taltsutatud rahvas ise. Ristteede kohal seisavad politseinikud, jämedad valged ametikepid käes. Tõstab ta selle üles – kõik sõitjad peatavad ja lasevad rahval minna uulitsa keskel olevale ooteplatvormile. Seal ootav politseinik paneb oma kepiga uulitsa teisel poolel voolanud liikluse seisma ja rahvas ruttab kähku tõldade eest läbi tänava teisele poolele. Lasevad mõlemad politseinikud oma nuiad langeda kui sõidukite hulk jälle liigub, otsekui paisu tagant valla pääsenud jõgi.“

Ja Vilde lõpetab ülevaate Pariisist: „Kahjuks ei saa ma ruumipuudusel lugejatele anda täielikumat pilti maailmanäitusest. Pealegi jääb igasugune sõnaline kirjeldus sellest, missugusel ilmutumal kõrgusel haritud maailm kõiksugu tehniliste leiutiste poolest seisab, nõrgaks. Seda kõike peab oma silmaga nägema, mida inimese uuriv vaim masinate, auru, elektri ja tööoskuste abil on korda saatnud.“ Ja seda väitis üks laiema silmaringiga eestlasest literaat 120 aastat tagasi, eelmise sajandi algusajal.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 17/10/2019 09:37:33



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.20781397819519