Küsitlus

Keda usud?

Tartust 1939. aasta hilissügisel

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Euroopas alanud maailmasõda tõi ülikoolilinlaste ellu mitmeid muudatusi.

Kasvõi tavalises tänavapildis. Kesklinna uulitsatelt olid kadunud vanamoelistes mantlites ja peakatetes patseerinud naftaliinihõngulised saksa kohvitantad. Nii nagu oma põliskorporatsioonide teklites uhkeldanud baltisakslastest buršidki. Nüüd elunesid nad Saksamaa poolt vallutatus Poola loodealadel kui Hitleri kutsele järgnenud ümberasujad. Ei olnud Tartus enam näha ka ratsarügemendi silmatorkavates mundrites husaare. Väeosa oli saadetud Eesti kagupiiri tugevdama Petseri kanti, täienduseks 7. Jalaväerügemendile.

Oktoobri keskel peeti uue seaduse alusel omavalitsuste valimised kaitseseisukorra tingimustes. Osavõtt oli loid – Tallinnas vaid 33%, Tartus siiski 45%. Muudatused linnapeade osas aga märkimisväärsed. Pealinn sai uue ülemlinnapea ametikoha ja sellele määrati senine Tartu linnapea, kõva korda nõudnud kindral A. Tõnisson. Tartu etteotsa nimetati arst ja professor, linna tervishoiuosakonda juhtinud dr Robert Sinka (1894–1970). Linna asjade üleandmine kestis ligi kaks kuud ja vastav akt kirjutati raekojas alla alles 18. Detsembri keskpäeval. Kindral toonitas, et ta on Emajõelinna juhtinud 5 ja pool aastat. Selle aja jooksul on linnavalitsus esitanud kokku 684 ettepanekut, millest ainult 5 lükatud tagasi. Eks seegi näita tehtu kvaliteeti ja tartlaste rahulolemist linna juhtimisega.

Postimees kirjutas: Elame üle ainulaadset ajajärku, mil linnal on korraga kaks pead. Üks neist koguni ülem-linnapea. Aegade jooksul on Tartu andnud Tallinnale igasuguseid juhte – riigijuhte, kirikujuhte, kultuurijuhte, kuid seni veel mitte linnajuhti. Õigemini peaks rääkima küll võtmisest, sest Tallinn kui tugevam on Tartult ikka võtnud, mis talle meeldib. Ja seda vaatamata kurtmisele, et Tartus lehvivat mingisugune opositsiooniline „oma vaim“. Aga Tallinna jõudes on see vaim kiiresti kuhugi haihtunud.

Lisagem, et 12. oktoobrist juhtis EV valitsust peaministrina Tartu ülikooli juuraprofessor Jüri Uluots, kes koos mõne teise kõrges riigiametis tartlasega sõitis Balti ekspressiga iga laupäeva pärastlõunal tagasi kodulinna, et esmaspäevahommikuse kiirrongiga jälle Toompeale rutata.

Nii Tartus kui Tallinnas tehti plaane õhukaitsevarjendite rajamiseks. Ja seda õige originaalselt ning liikluse seisukohalt ratsionaalselt. Tartu plaan nägi ette otseteed raudteejaamast raekojaplatsini. Trass oleks olnud praegusest veerand kilomeetrit lühem ja murdnuks 160-meetrise tunneliga otse Toomemäe alt läbi. Harukäigud viinuks Toome kliinikuteni ja oleksid haigevoodis lamajate tarvis varustatud liftiga.

Tallinlased tulid oma tunnel-varjendite plaaniga lagedale pool aastat hiljem – 1940. aasta kevadel. Toompea alla taheti ehitada ülisuur pommi- ja gaasivarjend, mille teljeks oleks Balti jaama kesklinnaga ühendav läbimurre. Täpsemalt kolmest tunnelist koosnev tunneltänav. Kaks jõuvankrite ning üks jalakäijate tarvis. Sellest hargneksid teed varjenditevõrku valitsusasutuste ja teiste elutähtsate objektide all. 10 meetri paksune paekiht tunneli lael kaitseb mistahes pommide eest.

Tartlasi huvitas aga rohkem, kas 1939. aasta jõuludeks saab heliloojast ning koorijuhist Juhan Simmist oma kunagise koolivenna Oskar Lutsu naabrimees. 1936. aasta jõulureedel oli Luts kolinud oma majja Riia tänaval linna kingitud maatükil. 1939. aasta algul kingiti Lutsu elamise kõrvale krunt Simmile ja Tartu seltskond lubas Simmi aidata kahekorruselise kahe korteriga häärberi püstipanemisel. Mõlema hoone projekti valmistas arhitekt A. Matteus. 1939. aasta sügiseks oligi maja peaaegu valmis, raskusi esines aga plekk-katusega – sõja ajal on metall teadagi defitsiit. Aga mingi katus siiski saadi ja nii olidki kaks populaarset tartlast kõrvuti majaomanikud-naabrid. Hea võimalus uute anekdootide sepitsemiseks.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 24/10/2019 17:17:34



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.16881108283997