Küsitlus

Kas sõiduõpetaja naljad on sind solvanud?

Itaallase aasta Eestis: talv nagu postkaardil ja traadita internet rongis

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
TÜ filosoofiateaduskonna teadurina uurib Francesco Orsi moraalifilosoofiat ning annab ka loenguid. Foto: Erakogu

Aasta tagasi Tartu ülikooli tööle asunud itaallasest filosoofiadoktor Francesco Orsi ei teadnud tol momendil siinsest maast suurt midagi, kuid uudishimu ja ootamatult tekkinud võimalus tõid mehe siia oma akadeemilist karjääri jätkama. Muu hulgas annab ta ülikoolis filosoofiatudengitele loenguid ja on siin ka oma bändi kokku pannud.

Praegu töötab Francesco Orsi Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas teadurina – peamiselt tegeleb ta uurimistööga moraalifilosoofia valdkonnas, kuid peale selle annab ka loenguid. Esimene õppeaasta Tartus on tal nüüdseks juba seljataga ja ta meenutab siin veedetud aastat äärmiselt positiivselt, kuid veel eelmisel kevadel ei olnud tal mingit kindlat plaani Eestisse tulla.

Töökuulutus hakkas silma

Francesco oli tolleks hetkeks omandanud doktorikraadi Inglismaal ja otsis parajasti töökohta – soovitavalt midagi, mis võimaldaks tal edasi tegeleda akadeemilise uurimistööga. Juhuse tahtel leidis ta kuulutuse just täpselt sellisele ametikohale ülikooli juurde – Eestisse.

„Mul ei olnud mingit kindlat põhjust, miks ma just Tartu valisin,“ kirjeldab Francesco oma toonast otsust. „Aga mu taotlus osutus edukaks ja see oli hea viis minu akadeemilise karjääri jätkamiseks.“

Suurlinnaeluga harjunud Francescole jätsid kustumatu mulje Eestimaa rohelus ja hõre inimasustus. „Tallinnasse jõudes ei olnud midagi veel väga veidrat,“ kirjeldab ta elavalt. „Aga kui sõitsin Tartusse, siis see rongisõit – see jääb mulle alatiseks meelde.“

Mis talle meelde jäid, olid – väga hüplev sõit, aknast välja vaadates mets ja veel rohkem metsa... ja traadita internetiühendus rongis. „Kui saabusin Tartu rongijaama, siis see tundus peaaegu inimtühi,“ on tal eredalt meeles.

Tartus sisseelamisega ei olnud Francescol raskusi. Väga palju aitasid sellele kaasa abivalmid kolleegid teaduskonnas, kellest mitmed olid ka ise rahvusvahelise taustaga. Tartu puhul meeldib talle see, et siin on mugav ka niisama linna peal jalutada ja peaaegu igale poole on võimalik kerge vaevaga jalgsi pääseda.

Oma esimese siinveedetud aasta jooksul on ta ära näinud tõeliselt lumise talve ja juba proovinud uisutada. Siinset iseloomulikku paksu lumikatet ei olnud ta varem oma silmaga näinud. „See on nagu postkaardipilt, mis on tõeliseks saanud,“ kirjeldab ta seda muljet. „Ja sellepärast see mulle nii palju meeldib. Inglismaal näiteks ei olnud üldse nii palju lund kui siin.“

Kui eestlastele mõnikord meeldib mõelda, et meie menüü on väga omapärane ja kaugemalt tulnuile harjumatu, siis Francesco on siinse toiduga väga rahul ning kiidab muu hulgas kilusid ja verivorsti. Ja kui tekibki igatsus kodumaise toidu järele, on Tartus olemas ka Itaalia restoran, mis tema kinnitusel pakub küllaltki ehtsat itaaliapärast toitu. Kuigi ta nendib, et pitsat tehakse Eestis natuke kummaliselt – näiteks ei ole ta harjunud puuviljatükkidega pitsa peal.

Muusikat teeb Ka Moosiga

Lisaks akadeemilisele tööle on Francescol huvi ka muusika vastu. Juba päris esimestel kuudel pärast Eestisse saabumist pani ta siin kokku bändi Ka Moosiga, mis on nüüd juba aasta aega tegutsenud.

„Tutvusin paari Erasmuse tudengiga ja nemad olid huvitatud bändi tegemisest, isegi kui nad on siin vaid aasta. Erasmus korraldab pubis Trehv jam-session'eid, nii et otsustasime proovida ja paistis, et inimestele meeldis,“ räägib ta bändi tekkeloost.

Bändi repertuaar koosneb peamiselt kuulsatest rock-lauludest, neile lisaks ka mõned Itaalia laulud. Red Hot Chili Peppers, Foo Fighters – nimetab Francesco paar artisti, kelle loomingut nad on esitanud. Omaloominguga nad veel välja ei ole tulnud, samuti ei ole bändil plaane midagi salvestada. „Ainus ambitsioon on Tartus võimalikult palju mängida ja seda nautida.“

Francesco tuli Eestisse kolmeks aastaks. Järgneva kahe aasta jooksul tahaks ta külastada mitmeid kohti, mis tal seni veel nägemata – näha rohkem Eestimaa loodust, käia saartel, aga proovida ära ka suusatamine.

Tulevikku kavatseb ta kindlasti siduda oma akadeemilise karjääriga. Küsimusele, kus, vastab ta: „Kus iganes.“ Kuid lisab, et talle meeldiks Eestisse jääda. „Olles 31 aastat vana, hakkad mõtlema, kuhu püsima jääda vähemalt järgmiseks viieks või kümneks aastaks. Aga kindel on see, et Itaaliasse ma ilmselt tagasi ei lähe, sest seal on päris raske leida akadeemilist tööd. Ükskõik, kui hea sa ka ei ole – sest tegelikult loeb, kui head tutvused sul on.“

Autor: Annes Aus, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 13/10/2011 11:59:43



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.38615298271179