Küsitlus

Keda toetad Sodiaagi gigantide heitlusel?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Oli aeg, mil ühiselamutes telekaid veel ei olnud, küll aga raadiod. Eesti Raadio Rameto (raadio meelelahutussaadete toimetus) saated olid muutunud vägagi populaarseteks. Ka tudengite hulgas. Meil kujunes väike sõpruskond, peale minu veel Toomas Sutt ja eesti filoloog Kalle Kurg.

Siis anti meie teaduskonnale sisustada järjekordne õhtu Tähe tn alguses paiknenud ülikooli klubis. Mõtlesime, mida teha uutmoodi sellist, mis üliõpilasi ka tõmbaks. Valisime vormiks raadiosaadete parodeerimise. Nooremale kuulajaskonnale suunas tol ajal oma programmi üleliiduline venekeelne raadio Majak. Eesti keeles siis Majakas. Esimest korda astusime, õigemini küll – istusime –, publiku ette Majaka nime all.

See toimus 27. märtsil 1966. a. Istusime raadiostuudiot markeeriva laua taha – Toomas Sutt ja mina – panime suure äratuskella lauale ja kohe kostis: trrrr! Diktor ütles: „Lugupeetud kuulajad, kell on umbes 8. Neile, kes ei jõudnud oma ajanäitaja täpsust kontrollida, anname õige aja signaali veel kord: piiks, piiks, piiks, piiks, piiks ja piuks!“

Edasi pilasime Eesti Raadio populaarsemaid saateid. Näiteks „Tere hommikust, põllumehed!“ Meie variandis „Tere hommikust, pullimehed!“ Andsime teada, et mättad juba haljendavad, mistõttu on käes paras aeg kunstliku seemendamisega alustada. Edasi tulid hommikuvõimlemine, soovikontsert ja teisedki kuulatavamad saated. Muidugi tugevalt parodiseerituina. Tudengitele igatahes meeldis ja meile tehti ettepanek samas vaimus ja vormis jätkata.

Arvasime, et Majaka nime all on ebasobiv esineda ja võtsime pundile uueks nimeks Rajakas. Esialgu k tähega sõna keskel. Siis hakati meilt küsima, mida see Rajakas ikka tähendab? Et ansambli nimi kõlaks „peenemalt ning saladuslikumalt“ asendasime k c-ga ja nii sündiski vorm Rajacas.
Kui mõni aeg hiljem saime kõrgemalt poolt kõva kriitikat „programmi madala ideoloogilise taseme“ pärast, olla juhtivad seltsimehed vähemalt ansambli nimega rahule jäänud: „Nimi on niisuguste programmide kohta päris sobiv. Mis neilt rajakatelt ikka tahta... “

Ansambel ise arenes edasi niimoodi. Saime teada, et linnataguses Kvissentali intris elab bioloogide I kursuse ärksa huumorimeelega poisse – Priit Pärn, Rein Tenson ja Nikolai Laanetu,kes annavad välja oma toa satiirilist laualehte. Lugesime selle mõningaid numbreid ja leidsime mõndagi sobivat oma programmide tarvis. Kuna Toomas Sutt jäi peagi kõrvale, tulid tema asemele noored bioloogid. Vapilinnuks joonistas Priit Pärn jalad püsti lebava ronga. Asi oli selles, et Rameto sümbol oli ronk Jaagup täies elujõus. Meie rääbaka ronga kujutus ilutses esinemiste ajal alati lava taga seinal.

Uute kavade väljamõtlejateks ja kokkupanejateks olid Pärn, Tenson ja mina. Istusime kolmekesi koos, jõime kohvi, arutasime nii 3–4 päeva enne etendust, mida seekord uut pakkuda. Oli kondikava paigas, tegi iga mees oma osa valmis ja tulime veelkord kokku, et panna kõik klappima. Täielikku teksti meil ei olnud, lootsime rohkem improvisatsioonile, kuid seejuures ettevalmistatud improvisatsioonile. Mõnikord tegime ka proove, tavaliselt jõudis programm aga tudengite ette ehedal kujul, ilma proovide ja kontrolletendusteta.

Omajagu tegemist oli vajaliku rekvisiidi hankimisega. Mõnikord oli vaja potte ja panne, mütse ja lipse, teinekord rapiire ja muud taolist, mida sketšid ette nägid. Aga tutvuste kaudu me neid kusagilt ikka saime ja Rajaca järjekordne etendus võis alata. Ikka laupäeva õhtuti klubi suures saalis.

Loe Rajaca koomilistest tagamaadest veel ka siit.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 22/02/2012 11:05:33



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.34149599075317