Kümmekond aastat tagasi küsitlesin raadiotehnika entusiasti Meelis Michelsoni, sõprade hulgas tuntud Mihkana. Ta jutustas järgmist.

Olen läbi ja lõhki Tartu poiss. Siin 1970. aastal sündinud ja 11 aastat Tammelinnas V keskkoolis õppinud. Huvi raadioasjanduse vastu tärkas minus nii 7–8aastasena. Leidsin kord kuuri alt vana vastuvõtja ja hakkasin sellega „raadiot tegema“. See tähendab – saateid eetrisse andma. Kuni ülikooli töökojas meistrina töötanud isa tegi mulle selgeks, et saatja ja vastuvõtja on ikkagi hoopis erinevad riistad.

Kogu meie pere oli musikaalne ja sageli kuulasin koos teistega raadiost tulevat muusikat. 10. sünnipäevaks kingiti mulle lintmagnetofon. Sellega õppisin salvestama meeldivamaid muusikapalu. Minu kooliaastatel toimus maailma sidetehnikas tõeline revolutsioon ja selle kaja paelus Tartu koolipoissegi. Vabal ajal jõlkusin alatasa isa töökohas, kus sain algteadmisi ja oskusi elektroonika alal. Kolm suve olin koguni palgaline, abitööline peenmehaaniku Einar Toominga käe all. Sain seal tuttavaks tema noorema venna, Annelinnas elava Urmasega, suure elektroonikafänniga. Suhtlesime pea iga päev, sageli käisin nende pool kodus. Meid ühendas suur huvi raadioasjanduse vastu. Samuti osalesin Noorte Tehnikute Maja raadioringis. Käisin Arvo Tõnissoni juhendamisel seda värk õppimas ja käepärast olevatest detailidest – neid hangiti Tartu sõjaväelennuväljalt, aga ka ülikooli arvutuskeskusest, väljapraagitud tehnikat demonteerides – oma seadmeid ja aparaate kokku panemas.

1986. aastal hakkasin koos koolivend Urmas Kolsariga noortele diskosid tegema. Peagi liitus meiega Hando Sinisalu – suur levimuusikafänn. Nemad rääkisid mikrofoni, mina hoolitsesin heli- ja valgustehnika eest. Et mitte paeluda koolmeistrite tarbetut tähelepanu – diskoreid kiputi just esmaspäeviti tunnis küsima – ja lisada „soliidsust“, esinesime ingliskeelsete varjunimede all. Kolsar oli mister Samuel Diferent, Sinisalu H. F. Sini ja mina Michael Sun. Niimoodi vihjati, et vastutan valgusefektide eest.

Esinesime koolipidudel Tartus ja lähikonnas. Oma tehnika tõime esinemiskohta veotaksoga, see tuli õige odav. Tegime läbi ametliku tarifitseerimise ja saime koguni 1. kategooria. See tähendas, et meile tuli õhtu eest maksta kokku 10 rubla. Mitte just palju (tavaliselt pisteti erapidudel 100 rubla pihku), aga rahast rohkem huvitas meid eakaaslaste lugupidav suhtumine, endale nime tegemine. Tänapäeval öeldakse selle kohta – promomine.

Pärast Tammelinna kooli lõpetamist – just meie lennu lõpuaktusel oli kooli saalis esimest korda väljas sini-must-valge trikoloor – viisid poiste teed mõneks ajaks lahku. Urmas ja Hando jätkasid õpinguid ülikoolis, mina läksin tööle laohoidjaks Riia tänava lõpus pargis paiknevasse kopsuhaiglasse. Siin panin tööle laos lahtipakkimist ootava traatlevi võrgu. Vedasin juhtmed ja kõlarid ruumidesse ja hakkasin igavlevatele patsientidele aeg-ajalt andma muusikat. Peagi telliti minult palasid medpersonali või palatikaaslaste sünnipäevadeks. Nii et olin omamoodi haigladiskor. Kestis see 1991. a sügiseni, mil läksin äsjaloodud Raadio Tartusse südamelähedasemale tööle.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 17/05/2012 11:18:45



Tweet