Küsitlus

Keda usud?

Ratastoolirahva argipäev: ületamatud hanged ja tagastamatu taara

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Kõndiv inimene ei kujuta ettegi, millist pingutust õhemaski lumekihis edasi pressimine ratastoolimehelt nõuab. Gea Kangilaski

Kui suvekuumuses on liikumispuudega linlasel tänavate rägastikus edasijõudmine veel kuidagi võimalik, siis miinuskraadid muudavad lihtsamadki toimingud põrguks. 

End igaveseks üliõpilaseks nimetav ja sünnist saati ratastoolis toimetav Karel Leet tõdes, et ehkki liikluskorraldus on tema vaatepunktist viimastel aastatel näiliselt märksa paremaks muutunud, on probleemid selle käigus pelgalt enam peitu pugenud.

13 sekundit

Kas või nii elementaarne ettevõtmine kui tühjade pudelite monetiseerimine kujutab endast tema kodukohajärgses Raatuse Comarketis korralikku kadalippu. “Kõigepealt käib uks lahti minu poole,” kirjeldas Leet “taaramaja” esimest, ometi nii kergesti eemaldatavat takistust. Jääb vaid ette kujutada, kuidas abitu taaskäitleja sajaliitrise kilekotiga end kitsast uksepraost sisse püüab veeretada. "Ega ma iga üksiku pudeli pärast ei hakka käima, siis ma peaks kõik need tšekid ka ükshaaval ära kasutama, aga kümne sendi pärast pole seda mõtet teha.”

Kui enamasti üsna võikalt haisvasse ruumi mingi ime läbi sisse on pääsetud, ootab ratastoolimeest mõrvarlik aste. “See tähendab, et ma peaksin kõigepealt sealt astmest üle tõstma koti, minema ise, panema kõik asjad automaati ja siis veel saama selg ees kuidagi astmest alla ka,” jätkas ta.

Vahel soovib ka liikumispuudega inimene kaeda, mis elu elatakse teisel pool jõge, ning selle koha pealt jagub Leedil linnale ka pisut kiidusõnu: renoveeritud Kaarsild tähendab suurt sammu edasi. Paraku lõpeb pidu kohe pärast silda raeplatsi suunas teed ületades. “Keset ülekäigurada on pisikene küngas, mida kõndides ei taju, aga mis pidurdab ratastooli hoogu,” vihjas ta, et 13-sekundiline fooritsükkel jääb napiks. “Viis kilomeetrit tunnis, millega inimene kõnnib, kätega lükata on väga keeruline. Käsi peab tahapoole tõstma, need ei käi ringi.”

Trepist alla

Sageli suunab eriala Leeti Werneri kohviku vastas paiknevasse von Bocki majja, kus iseenesest ukse ees tänuväärne invatõstuk olemas on. “Seal võiks olla kindel isik, kes vaataks, et tõstuk olenemata ilmast töötaks,” soovitas ta samas. “Ega ma otseselt ei tea, kas tõstuk parasjagu on voolu all või ei, voolupult on majas sees, aga ukse peal ühtegi numbrit, kuhu helistada, ei ole.”

Majas sees peaks hädalist ideaalis abistama hoopis teist tüüpi tõstuk, kuhu tuleb aga peale minna ilma ratastoolita. Seega läheb loomulikult tarvis abilist, kes tooli järgmisele korrusele kaasa tooks. “Pealegi pole mööda keerdtreppi kulgevale tõstukile soovitatav üksi minna, sest kui sul on probleeme tasakaalu või lihastevahelise koostööga, siis enne, kui istuda jõuad, kukud trepist alla,” pelgas Leet.

Kui nüüd tavapärane linnaring Leeti taas vanalinnast eemale suunab, kisub olukord keeruliseks kaubamaja juures Riia tänavat ületades. Sellekski pole omavalitsus just ideaalseid võimalusi loonud. “Mina eelistan kaheosalise sebra ühe jutiga läbida, mis tähendab, et pean teed ületama Vanemuise teatri poolsest otsast, sest seal on ülekäigurada teega täiesti tasa,” kurtis ta. “Kuna pean põhimõtteliselt liikuma nii kiiresti kui võimalik, siis hakkan peale seda ka hingeldama, nii et isegi sellised väikesed takistused võivad valgusfooride juures olla asi, millele tähelepanu pöörata.”

Veereb tagasi

Sugugi kergemat alternatiivi ei kujuta endast kaubamaja ja turu vahel üle Vabaduse puiestee ronimine. “Kui kõnnitee servad ei ole tasased ja tahad neid ikkagi kindla peale ületada, siis pead ennast keset ülekäigurada ümber keerama,” kõneles Leet. “See ei ole nii ületamatu probleem, aga siis jääd vahesaarele seisma. Valgusfooride tsüklid võiksid pigem ikka sünkroonis olla.”

Tasku kaubandusmeka tagumiste uste juures aga ilmneb praegusel aastaajal pahatihti, et soojakao vältimiseks on sinna korralik labürint püsti pandud. “Mina saan sealt sisse ja välja, aga suurema elektrilise ratastooliga liikuv liikleja seda teha tõenäoliselt ei saa,” arvas Leet.

Mõistagi on Emajõe ürgorus õitseva linna puhul kõige raskem end “mäenõlvale” joonitud sebrast üles pressida. “Ajaks, kui jõuad teisele poole teed, oled juba üsna väsinud,” kirjeldas Leet eneseirooniliselt. “Kui sealpool on veel ümar kõnniteeserv, nõuab sellest ülesaamine suuremat hoogu, sest kui hoog pole piisav, vajud tee peale tagasi, mis pole soovitav.”

Tõmmati autosse

Igaüks saab aru, et lumisel teel on ratastooliga mehaaniliselt tavapärasest keerulisem edasi kulgeda, aga vaid Leedi saatusekaaslased mõistavad valge olluse tõelist miinuspoolt. “Lumine tee raputab ja see tähendab, et keha läheb tasakaalust välja ja tõmbab lihaseid pingule. See tekitab efekti, et kui näiteks tund aega linnas asju ajad, siis kogu selle aja keegi justkui nügiks sind ja koju jõudes oled füüsiliselt väga-väga väsinud,” resümeeris ta. “Mis sa siis enam nii väga teha jaksad, isegi kui tahaks.”

Ometi usub Leetki, et tulevikus arvestab linn temasugustega rohkem – inimeste suhtumises on muutust näha juba praegugi. “Tänaval on kõik tõepoolest väga abivalmid,” tunnustas ta, lisades, et paar korda on võhivõõrad teda koguni lumehangest auto peale tõstnud. “Eriti on seda näha kevadel, kui noored lapsevanemad tulevad oma pisikeste võsukestega linnapilti ja siis väikesed lapsed muudkui vaatavad üle õla. Mul on siis jälle kohustus ise piisavalt kiiresti liikuda, et lapsed oma vanematest liiga maha ei jääks.”

 

Irina Panova
TTK raamatupidaja

Minu arvates on probleemipüstitus natuke ebaeetiline. Kriitikat võib leida absoluutselt igas linnas, kritiseerida võib teid, koole, lasteaedu, tänavaid, inimesi, kõiki eluruume. Saan probleemist aru, aga arvan, et Tartus tehakse – kas piisavalt või mitte, on iseküsimus – palju nii jalakäijate, rattakasutajate kui ratastooliinimeste jaoks.

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 14/02/2019 12:10:17



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.17720103263855